Kartulimardikas kuulub klassi putukad, seltsi mardikalised, sugukonda poilased. Võitluses suurima kartulikahjuriga on inimene proovinud juba kõikvõimalikke käepäraseid vahendeid. Need pole aga tulemusi andnud, kuna kartulimardikas on endistviisi elus ning koguaeg paljuneb. LOODUSLIK ELUKESKKOND. Esialgu toitus kartulimardikas kartuliga lähisuguluses olevast maavitsalisest taimest, mida ameeriklased kutsuvad "buffalo burr"-"piisoni takjas", eestikeelne nimetus nokjas maavits. Esialgu elutses kartulimardikas vaid Põhja-Ameerika keskpiirkondades, eelkõige Kaljumäestiku Colorado osariigis. Tänapäeval esineb kartulimardikat praktiliselt igal pool, kus kartulit kasvatatakse, erandiks on Suurbritannia, kus on õnnestunud kõik sinna juhuslikult sattunud isendid hövitada. TOITUMINE. Täiskasvanud mardikad ja nende vastsed toituvad kartulitaimede lehtedest, mida nad erakordse kiirusega järavad. Mitu mardikat või vastset on võimelised
N. teksase lõgismadu. 16.3.8.4. Selts Krokodillilised Kohastunud veeeluga, keha lamendunud, saba lapik, koon pikk ja suuava suur. Tagajalgade varvastel kas täielikud või osalised ujulestad, keha kaetud sarvkilbistega. Toituvad kaladest ja väiksematest imetajatest. Sgk Krokodillased- suured ja suhteliselt laia ninamikuga vormid. N. niiluse krokodill Sgk. Alligaatorlased - krokodillaste taolised, kuid väiksemad. N. missisipi alligaator, kaimanid Sgk Gaviaallased - pikk nokjas koon. N. gangese gaviaal 16.3.9. Klass Linnud (Aves) Progressiivsed tunnused: homoiotermsed, tiivad, tagajäsemed hästi arenenud, kõrgemini arenenud NS. Lindude toes on: peaaegu täielikult luustunud, luudel on tentents liituda, enamikes luudes rikkalikul õhuruumikesi. Hambad puuduvad, toidu hoidmiseks nokk. Lisahingamiselundiks õhukotid. Süda 4 osaline. Lahksugulised. Ökoloogilised tüübid: puudelinnud ( rähnilised, osa kullilisi, enamik värvulisi), avamaastikulinnud (enamik
annaabi.ee 
