ja rehealune. 18. sajandil ehitati rehetoale juurde kamber, küttekoldeta ruum, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina. Keskne ruum rehielamus oli köetav rehetuba, kuhu koondus kogu talupere elu. Rehetoa keskmiseks suuruseks oli 30–40 m² ja kõrguseks 3,2–4 m. Siin elati talveperioodil pead-jalad koos, keedeti süüa, küpsetati leiba, söödi ja magati. 5 Mehed nokitsesid tubaste puutööde kallal, naistel tuli kedrata linad ja villad ning veeta pikki tunde kangastelgede taga. Külmal ajal toodi rehetuppa ka väiksemaid loomi. Sügisel kuivatati sama ruumi suitsunud partel põldudelt koristatud vilja, et märg vili hallitama ei läheks. Rehetoa taganurgas, suuga vastu sissekäiku, paiknes suur reheahi. Ahjusuu ees oli lahtine tulease, mille kohal rippus kookudega kaks pada. Enne pliitide tekkimist keedeti seal talu toidud
kuni ise teise valmis meisterdab - Krõõt oli unistanud uutest kambritest, mis pidanuks valmima enne lapse sündi, kuid läks teisiti, sest perel polnud jõudu ja raha ehituseks - Krõõdal sündis tütar, kuid naine oli väsimuse ja kurnatuse tõttu üsna emotsioonitu, ükskõikne - Saunatädi lohutas Krõõta: ,,Kannata aga rõõmuga, noorik, ega armastus muidu tule, kui valu ei ole" lk 74, valu tundes tärkas uues emas ka armastus X - Ka talv möödus töiselt, õhtutel nokitsesid peremees ja sulane igasugu tarbeasju nagu puulusikaid, toobreid, põhukorve, perenaine istus voki taga ja ketras lõnga - Juss jäi paigale ega otsinud uut peremeest, küsis palka juurde, perenaine tegi pakkumise, et sulane saab selle asemel 2 paari kapukaid, ühed takused ja teised poolvillased püksid, millega sulane ka nõustus, peremees andis veel pastlaid ka, Mai lahkus kurbusega (Kaarli pärast masendunud, ka heast perenaisest lahkumine oli kurb)
kui neiu ehituna harmoonilises tantsus 345 keerles, ja teist särgiväel, köis kaelas, paljajalu oma viimasel elupäeval aegapidi mööda järsku võllaredelit üles ronivat. Need kaks pilti tekkisid nii elavalt ta silmade ette, et ta pidi hirmust karjatama. Samal ajal, kui see meeletuseraju tema hinges kõik segi paiskas, murdis, painutas, lõhkus ja pahupidi keeras, heitis ta pilgu loodusele enese ümber. Ta ees võsas nokitsesid kanad, läikivad sitikad jooksid päikesepaistel, pea kohai sinises taevas ujusid väikesed hallid pilvekesed, taevaserval ulatus Saint-Victori kloostri torni tahvlikivist obelisk üle kumera künka, Copeaux' nõlval silmitses mölder vilistades, kuidas ta usinad veskitiivad keerlevad. Kogu see tuhandes vormis tegutsev, korraldatud, rahulik elu ta ümber tegi talle haiget. Ta hakkas uuesti jooksma. Nõnda jooksis ta üle väljade kuni õhtuni. See põgenemine looduse, elu, iseenese, inimese,
annaabi.ee 
