" Juhan Liiv Oh kanarbik, oh lilleke, nii kõle, kõle sügisel! Nii väsinud, nii kurb on meel, sa pehmelt, õrnalt õitsed veel, oh lilleke! Oh kanarbik, oh lilleke, mind kurbus rõhub rängasti: sääl arm, sääl surm, sääl sügise su silm nii taevasinine oh lilleke! Analüüs: Luuletus räägib närbuvast lillest ehk surevast inimesest. Närbuva lille metafoor ongi surev inimene. ,,Talvine tihane" Juhan Liiv Tihane lendab mu aknale: kaela alt valge, kõht kollane: nokib, nokitab, vaatab targasti: sisse tihase viis on see -, kaela alt valge, kõht kollane! Vestab nokka, vaatab targalt ta: vaene linnuke, talve käes üksinda! Hädasti, hädasti seda sain mõtelda, lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga teine ka! Vaatavad mind nad kui kahjurõõmuga, vaatavad, hüppavad, lendavad minema. Järele jään neid vaatama. Mõtlen ma: tuli ta lahtistel tiibadel lennuga teine ka. Analüüs: Minu arvates nautis Liiv nende tihaste vaatlemist
ajal loodud lüürikas. Oma luules muretses Liiv kõige enam isamaa pärast, mis oli mitte romantilistes kaugustes, vaid reaalselt olemasolev Eestimaa. Sedalaadi tekstide tuntumad näited on "Eile nägin ma Eestimaad!", "Ta lendab mesipuu poole", “Sinuga ja sinuta” ja “Mitte igaühele”. Autobiograafilistes eleegiates peegeldas luuletaja enda traagikat (nt "Helin"), loodusluules Talvine tihane. Tihane lendab mu aknale: kaela alt valge, kõht kollane, nokib, nokitab, vaatab targasti sisse — tihase viis on see — kaela alt valge, kõht kollane! Vestab nokka, vaatab targalt ta: vaene linnuke, talve käes üksinda! Hädasti, hädasti seda sain mõtelda, lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga teine ka! Vaatavad mind nad, kui kahjurõõmuga, vaatavad, hüppavad, lendavad minema. Järele jäen neid vaatama: mõtlen ma: Tuli ta: lahtistel tiibadel lennuga — teine ka! Kui tume kauaks ka sinu maa.
annaabi.ee 
