Puskinile oli meelepärane ka tantsimine ja matkamine. Lermontov pidas juba füüsilisi harjutusi sellepärast tähtsaks, et noorena oli ta põdenud rahhiiti ning sellest olid tal jalad kõverad, hea vorm ei lasknud aga teistel arvata nagu tegu oleks jubeda küürakaga. Koolitee sai Puskinil alguse 1811. aastal, mil ta pandi Tsarskoje Selo lütseumisse. Lermontovi kooliaastad algasid 1828 aastal Moskva ülikooli aadlipansionis. Mõlema kirjaniku esimesed luuledebüüdid jäävad noisse aegadesse. Teravate keelte pärast sattusid nad tihti pahandustesse. Peale kooli suundusid luuletajad Peterburgi. Puskin arvati välisministeeriumi teenistusse ja Lermontov asus sinna kaardiväe teenistusse hussarina. Esimese jaoks oli see aeg, mil ta sai tuttavaks mitmete huvitavate isikutega, kes olid täis erinevaid maailmavaateid (Hüvanguliidu liikmed). Teisele tähendas see periood prassimist, tembutamist, hulle seiklusi. Kirjanikkude pagendus lõunas. Puskini pagendus lõunasse 1820
kõrvuti vähejõukate vanemate kodus peatatud viivitustega. See pikaldane talutöö nõuetest ja maapoisi määrustest vabanemise protsess, mis algas Sääsküla vallakooli astumisega 1886, vältas kuni hilinenud edasiõppija keskkooli jõudmiseni 1898, Hugo Treffneri eragümnaasiumi Tartus. Tähelepandavaks vahejaamaks on olnud kolm aastat Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kus siis toekas luuletaja Jakob Tamm õpetas ja juhatas. Küllap vast noisse Väike-Maarja aastaisse näitabki vastuvõtliku kasvandiku poetatud pärastine mälestuskilluke: ,,Kord lugesin ma õige palju Jakob Tamme ,,Ärganud hääli" neid suurte osade kaupa peast mäletades. Mulle meeldis selle luuletaja lihtsus, otsekohesus, sõnakehv ja maamehelik kohmakus, mille taga peitub soe tundmuste allikas. Need jooned valdavad mind veel praegugi . . ." (A. Hansen, ,,Keelest ja luulest", 1915, lhk. 15). Avalikust etteastumisest hoidunud A. H
annaabi.ee 
