Hõbeehteid on muidugi mitmeseuguseid. Kõige levinumaks sõletüübiks oli hoburaudsõlg. See muutus täiesti universaalseks rõivakinnitusvahendiks. Muinasajal on naised alati kandnud vööl nuga ja see nuga on pandud tavaliselt ka hauda kaasa hästi uhkes pronks-plekist valmistatud tupes. See komme säilib ka veel keskajal nii meestel kui naistel. See on olnud Läänemere-Soome komme, sest Soome naiste rahvarõivaste juures on nuga tänapäevalgi veel säilinud. Hilisrauaajal on levinud noakujulised kaelaripatsid. Kusjuures sellised ripatsid on levinud just Eesti, Läti, Soome ja Vadja aladel. Viimasel ajal on välja tulnud ka teisi väga huvitavaid kombeid, mis on ilmsiks saanud tänu uutle arheoloogilistele leidudele. Leitud tekstiilitükkide juures oli säilinud villast tekstiili tegemist oli kinda jäänustega. 19nda sajandi kirjalikes allikates on kirjas, et on olnud komme surnutele kindad kätte panna, selleks teksti spetsiaalselt valged kindad.
3 28 28 24 20 17 14 12 4 40 40 34 28 24 20 - 5 56 56 48 40 34 28 - Sõltuvalt tehtavast tööst jaotatakse viilid järgmiselt: lukksepaviilid, masinviilid, nõelviilid ja rasplid. Lukksepaviilid võivad olla: lamedad, neljakandilised, kolmekandilised, poolümarad, ümmargused, rombikujulised ja noakujulised. Masinviilid (joon. 113) jagunevad ehituse poolest varda, plaadi- ja kettakujulisteks ning kujupeadeks. Masinaviilid: a vardakujulised; b kettakujulised ja rakis, kuhu kinnitatakse viil töötamise ajal; c kujupead. joon. 113 Nõelviile (joon. 114) kasutatakse väikeste pindade ja kitsaste kohtade viilimisel. Nõelviilid joon
annaabi.ee 
