nimetasi8d. Ja seal Päärna hiie juures oli üks ohvrikivi ja sinna peale viidi sööki. See viidi niiviisi, et õhta ja ööseks pandi see söök sinna kivi peale. See oli ikka teatud ajal, see ei viidud iga päev, need olid tähtajad – kas hingedepäeval ja… mis ajal see viidi, ma olen ära unustanud. Vist oli üks nellabane päev. Vanasti oli viidud terve lammas või vasikas, nisukene veike loom. Pärast hiljem hakati viima niisama kausiga valmistehtud toitu. Keedeti liha ja kartulit või viidi mõnda pudru, mannapudru või jahupudru. Õhta pandi, aga hommikuks olid need kadunud sealt, kõik ära söödud. Ja siis usuti, et nüüd esivanemad või need, kes külast surnud on, need käisid seal ohvrikivi peal sööki söömas, need surnute vaimud
Sõnavara 1. Suurem osa sõnu on samasugused nii kõnes kui kirjas, aga on ka erinevusi. 2. Kirjalikku teksti iseloomustavad spetsiifilisemad, valitud sõnad või fraasid, mille asemel on suulises jutus nö esimesed valikud (leidub on olemas, põgus juhuslik, paberossi suitsu, mõtleb tahab, peenel häälel peene häälega, pisikesed väikesed). 3. Kõnes on sõnu, mida kirjakeel väldib (no, noh, vat) või keelab, pidades neid argikeelseteks (kudas, nisukene). 4. Nimisõnad ja verbid kirjatekstis peaaegu ei kordu, suuline tekst on kordusi täis. 5. Kõnes on palju enam sõnaliike, mis pole nimisõnad ega verbid: asesõnad, sidesõnad, adverbid jms. 6. Kõnes on mitmed sõnad lühenenud või muul viisil erinevad kirjutatud keele sõnadest (sis=siis, mõtsin=mõtlesin, tndab=tähendab jne). Grammatika 7. Kõnes ja kirjas kasutatakse sarnaseid käände- ja pöördelõppe ja tunnuseid. 8. Mõlemas vormistatakse lauseliikmed samamoodi
annaabi.ee 
