Bioevolutsiooni tõendid 1. Paleontoloogilised leiud: a. Skeleti kivistised b. Tegutsemisjäljed c. Mumifitseerunud tervikorganismid (nt. igikeltsast leitud loomad) 2. Vahevormid (ürglind e. arheopterüks isend, kel üheaegselt linnu ja roomaja tunnused) 3. Atavismid elundid, mis eksisteerisid ammustel esivanematel, kuid mida pole nüüdisaegsetel isenditel, aga neid määravad geenid on kõikides olemas. Atavismide avaldumine kõukumine (mitu nisapaari, saba) 4. Vestiigiumid ehk rudimendid elundid, mis eksisteerivad kaasaegsetel organismidel ja nende eellastel, kuid mis evolutsiooni käigus minetavad oma tähtsuse. Inimese vestiigiumid: karvkate, tarkusehambad, kolmas silmalaug, kõrvalesta liigutavad lihased, ussripik e. pimesool 5. Konvergents e. sarnastumine eri liiki loomadel samas elukeskkonnas sarnased kohastumused 6. Divergents e. eristumine ühe süstemaatilise üksuse piires toimub ehituslik ja
Et põrsaste mao maht on väike (1. elupäeval 25–40 cm3) ja saadud piim, mida on vähe, valgub ruttu soolde (1 tunni jooksul 60% ja 2 tunni pärast 90% saadud piimast), siis peavad põrsad algul iga tunni järel imema. Selleks tuleb kindlustada põrsastele vaba pääs emise juurde alates sünnist. Esimestel elupäevadel õpivad põrsad imema kindlat nisa (nisapaari). Tugevamad ja suuremad põrsad valivad tavaliselt esimesed nisad. Et nende nisade piimakus on suurem, siis kasvavad sealt imevad põrsad kiiremini, tagumisi nisasid imevad põrsad jäävad aga kasvus maha. Kui põrsaid on rohkem kui emisel nisasid, tuleb nisata jäänud põrsad paigutada selle emise alla, kellel on mõni nisa vaba. Seda tuleb teha üsna ruttu, sest need nisad, mida põrsad ei ime, lakkavad piima produtseerimast
annaabi.ee 
