ees, kus me saame su elu raskeks teha...“. Mõned koolid kasutavad klassinimekirju, kus on igast õpilasest väike pilt – see on õpetaja Minnes õpilaste juurde ja algatades vestlusi (alustades vastastikuse tutvumisega) saan ma lühimälule igas tunnis abiks tema püüdlustes õpilastega toimivaid suhteid luua. Samuti tuleb vahel üleolevaid, ninatarku vastuseid. Mulle tundub, et selliste käitumiste taktikaline eiramine kasutada õpilaste nimesid klassiväliselt (koridoris ja mänguväljakul), isegi vaid põgusa tervi- (võimalusel, alates lk 100) väldib liigset tegelemist tähelepanu otsiva käitumisega ja selle „tee- tustevahetuse käigus. nindamist“. Ma püüan näidata, et mina ei ähvarda neid ning et ma ei tunne end ähvardatuna ka nende käitumise poolt, kuid samas esitlen ja kehtestan oma juhisuhet nendega. Ma esitan
tulla? Ões ootab meid hobune saaniga.» 424 Agnese silmis säas vägusarnane rõ omuhelk, mis aga kõe jäle kustus. «Ma tulen heameelega, kui abtiss lubab,» üles ta vagusalt. «Kas kuulete, abtiss?» hü udis Gabriel. «Preili Agnes usaldab mind, tahab minuga kaasa tulla. Mispäast teie siis veel teda keelate? Mõelge, et meil väe aega on.» «Kes sa oled, et sa minuga nii übelt julged rä akida?» küis abtiss kulmu kortsutades. «Ma ei usu, et rü utel von Mönikhusen nii ninatarku sulaseid omas teenistuses sallib. Mis su nimi on, noor tuulepea?» «Minu nimi ei täenda siin midagi,» üles Gabriel jäsult, sest ta kannatus hakkas käkema. «Teie näte, et preili mind tunneb ja usaldab. Ma küin viimast korda: Kas tahate teda heaga minu seltsis minna lasta?» «Ja kui ma mitte ei taha, mis siis?» küis abtiss pilkavalt. Gabrieli silm väkus vihaselt. «Siis vastutate ise oma väivalla jäelduste eest. Ma hoiatan
annaabi.ee 
