8. SÜDAME-VERERINGE ELUNDKONNA OBJEKTIIVNE LÄBIVAATUS Terje Arula 8.1. Mõisted Tsüanoos – sinikus. Naha või limaskestade sinetav, sinakaspunane värvus. Tingitud veresoontes voolava vere normaalsest väiksemast hapnikusisaldusest. (Coyne jt 2010.) Perifeerne tsüanoos – sinikus huultel, kõrvalestadel, ninaotsal, jäsemetel. Palpeerides jahedad, külmad. Perifeerne tsüanoos tekib perifeersete veresoonte ahenemisest. Aeglustunud verevoolu tulemusel perifeersetesse veenidesse tuleva vere hapnikusisaldus on väiksem. Näiteks südamepuudulikkusega kaasneb vereringe aeglustumine ja kompensatoorselt veresoonte ahenemise, mis põhjustab perifeerset tsüanoosi. Tervel inimesel võib perifeerset tsüanoosi põhjustada jahe keskkond. Eriti tugev
jahmatunult. ,,Ja..." tahtis neiu juurde lisada, aga sõnade asemel tõstis ta ainult oma esimese sõrme põiki huulile. See oligi see silmapilk, kus Indrek tähele pani, kui peened sõrmed on Ramildal. Ka seda märkas ta, et sõrmeots toetus hetkeks ninaotsale ja jättis lahkudes sinna üürikeseks väikese valge laigu. Just nõnda oli see, mitte teisiti, seda teadis Indrek kindlasti ja igakord, kui ta nägi meelega murtud tassikõrva, tuli see pisitilluke valge laik Ramilda ninaotsal talle uue elavusega meelde. Kui pr. Malmberg natukese aja pärast söögituppa tuli, jooksis Ramilda talle lävele vastu ja hüüdis: ,,Tädi, armas tädi, ühel uuel tassil on kõrv küljest ära! Tule vaata, tule ruttu!" Ja ta jooksis ja kahmas laualt tassi, et seda pr. Malmbergile näidata, aga enne kui ta seda jõudis teostada, pillas ta tassi põrandale, kus see purunes kildudeks. Ehmunult, veel enam aga pettunult jäi Ramilda seisma ja lõi silmad kord tädile, kord Indrekule
annaabi.ee 
