» Nõnda oli sepp, ehk küll nime poolest pärisori ja pealegi valjude isandate pärisori,1 siiski nii vaba mees kui ei keegi muu Liivimaal. Ta ei tundnud vägivallakartust ega raskeid elumuresid. Suguvendade vilets põli ei teinud temale suuremat südamevalu. Ta kergitas nende häda kus võis, elas aga ise isandatega heas sõpruses. Tema 129 sõna maksis talupoegade ees palju, aga ta ei olnud oma mõju iialgi kurjasti pruukinud, ei ninameheks püüdnud saada ega suuri asju juhtima hakata. Isamaa kõrgemad saatused jättis ta jumala ja valitsejate hooleks. Hea õnn ja usin töö olid Villu jõukaks meheks teinud. Välispidist uhkust ei armastanud ta teha, vaid kandis talupoja rtiet, nagu seadus seda allaheidetud rahvalt nõudis. Aga tal oli ilus väike maja sepapaja ligidal ja maja sees oli tal palju ilusaid ja haruldasi asju, nende -hulgas ka üks õppinud kokk ja majapidaja, kelle, ta ise kaugelt maalt kaasa oli võtnud
Peab härra Maurus teid ajama vargile? Peab ta tegema teist röövlid? Te olete targad inemised ja mõistate isegi, et parem minge klassi ja vaadake, kuis te selle uuega hakkama saate." See uus oli tõepoolest noor, sirge ja pikk, aga tema ilu rikkusid prillid, mida ta pidi kandma oma tuhmide, peaaegu elutute hallide silmade pärast. ,,Ah teie ajasitegi härra Kurlovi minema?" ütles härra Molotov, kui direktor oli klassist lahkunud. ,,Kes oli teil ninameheks?" ,,Tigapuu! Tigapuu! Paas!" kostsid hääled ja näpud näitasid nimetatuile. Härra Molotov astus kordamööda ühe kui teise ette, vahtis neile oma tuhmide silmadega uurivalt näkku, pöördus siis ümber, jäi musta tahvli ette seisma ja kiskus läbi hammaste: ,,S-sead niisugused! Jumala eest s-sead! Ja ärge arvake, et ma seda halvasti mõtlen," pöördus ta klassi poole, ,,ei, vaid puhtast südamest, päris puhtast südamest. S-sead, mis sead! Muide,
annaabi.ee 
