Ühinemisläbirääkimised ei alga enne, kui riik on saavutanud piisava taseme ühinemiskriteeriumidele vastamisel. Kõnealust taset hindas komisjon uuesti oma 2006. aasta lõpus koostatud eduaruandes. Euroopa Parlamendi viimases, 10. aprilli 2008. aasta resolutsioonis komisjoni aruande kohta, milles käsitletakse endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi edu 2007. aastal, korratakse, et endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi kahepoolne nimevaidlus Kreekaga ei tohiks takistada endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ühinemisprotsessi.Raportis tervitatakse valitsuse saavutusi ,,Ohridi raamlepingu rakendamisel", milles käsitletakse riigi rahvustevaheliste suhete poliitilisi aspekte, juhtides samal ajal tähelepanu ,,romide kogukonna jätkuvale diskrimineerimisele". Euroopa Parlament tunnustab valitsust ka majandusvaldkonnas tehtud edusammude ning mitmesuguste oluliste prokuratuuriseaduste
nime kui ka sõna. Kreeka k onoma prosegorikon ehk ladina k noomen appelativum on üldnimi. Pärisnimi on kreeka k onoma kyrion ja ladina k nomen proprium. Termin onoma, mis on ka sõnas „onomastika“ on ka vastuoluline: uuritakse nimesid ja mittenimesid. Kui küsida „kuidas asja X nimetatakse?“, siis mõeldakse selle üldnime, mitte pärisnime. Filosoofid, loogikud ja lingvistikud on nimeteooriaga seotud. Vaieldakse, kas läheneda nimele loogikaliselt või lingvistiliselt. Vana-Kreeka nimevaidlus: kas sõnad on jumala antud või kokkuleppelised? Kokkuleppelisuse pooltargument: nimede olemasolu näitab, et sõnad on kokkuleppelised, sest ühenimelisi asju on olemasja nimesid saab vahetada. Nimeteooria teemal on sõna võtnud Platon („Kratylos“) ja Aristoteles. Keskajal võttis sõna Hobbes (1655), kes käsitles nime kui loogikamõistet ning võrdles sõnu ja nimesid tähistena. Gotfried W. Leibniz avaldas 1765 teoses keeleteadusliku aluse nimeteooriale. J. S
annaabi.ee 
