Kasutatud kirjandus.............................................................................................lk 14 Sissejuhatus Valisin referaadi teemaks " Eesti perekonnanimed", kuna mu oma perekonnanimi on nii mind, mu lähikondseid, kui ka täiesti võõraid inimesi alati intrigeerinud. Töö eesmärgiks tutvustada, millal ja millistes tingimustes eestlased omale perekonnanimed said ja selleläbi ehk ka oma nime ajaloo kohta pisut selgust saada. Esimeses peatükis tutvustan põgusalt nimeuurimisega tegelevat teadusharu onomastikat ja selle andmebaase. Teine peatükk kirjeldab nimepanemise käiku 19. sajandil, mismoodi see aset leidis ja lühidalt ka unikaalsete nimede osakaalust perekonnanimede hulgas. Kolmas peatükk käsitleb muutusi, mis perekonnanimed 19. sajandil läbi tegid ning neljas peatükk tutvustab nimede eestistamise kampaaniat ja selle tulemusi. Referaat põhineb peamiselt prof. Aadu Musta raamatul " Eestlaste perekonnaloo allikad",
tunnuste alusel moodustuvad erinevad isoglossid. Sama hägusad on ka ajalised piirid. • 1866 keelas Prantsuse Akadeemia oma liikmetel keele kui sellise päritoluga tegelda. • Tänapäeval eristatakse ajaloolise keeleteaduse sees tavaliselt ajaloolist fonoloogiat, morfoloogiat, süntaksit, etümoloogiat, mõnikord on ajaloolise keeleteaduse osaks dialektoloogia. Oluline on ajaloolise keeleteaduse seos (koha)nimeuurimisega. • Diakroonilise ja sünkroonilise keeleuurimise kõrval räägitakse tänapäeval nt seoses grammati(kali)satsiooniga ka pankroonilisest uurimisest (arenguloogiline protsess, mis avaldub nii diakroonilises muutumises kui ka sünkroonilises varieerumises). Grammatisatsioon Keeleüksuse muutumine leksikaalsemast grammatilisemaks. Nt eesti keeles – komitatiivi lõpp –ga < *kansak; tähenduse laienemine koosolemiselt instrumendile (bussiga) ja viisile (süvenemisega)
annaabi.ee 
