Kokku- ja lahkukirjutamine: üldreeglina nimi ja liigisõna kokku (Emajõgi, Munamägi). Kui liigisõna on juurdemõeldav ja nime tähendus sellest ei muutu (Narva = Narva linn). Aadressikohtade nimedes: Lossi plats. Kui nimeks on omadussõna: Väike väin. Selgetes sekundaarnimedes (tuletatud mõne teise koha nimest, nt Salme aed). Haljasalad liikluspindade alla ei kuulu ja seega tleb nende nimedes üldiselt kokku kirjutada: Mõisapark, Lossiaed. Kui nimetuuma üksikuna ei kasutata, siis kirjutatakse nimetuum kokku. Kohanimeseadus 2003. I variandis 1996 vastuvõetud. Eesmärk on kahetine: praktiliselt määrata kuidas kohanimede ametlik kasutamine Eestis käib. Ka kaitsta ajaloolisi kohanimesid ja olla muinsuskaitse sihiga seadus. Milliseid nõudeid tuleb järgida, vähemusrahvuste kohanimed jms. Eestis seaduse alusel kohanime nõukogu siseministeeriumi juures. Annab nõu kohanime määrajatele
lähtumise korral olema kooskõlas ametliku tähetabeliga (§ 15 lg 3). Kohanime täiskuju on nime täielik kuju, mis tuleb esitada ametlikus dokumendis. Täiskujusse kuulub nii nimi ise (täpsemalt, nimetuum, nt Karja, Paide, Jaani) kui ka liigisõna, mis näitab koha liiki (linn, järv, mägi, laht jne). Niisamuti võib nimesse kuuluda hargtäiend, mis aitab eristada samanimelisi kohti (vrd Suur-Karja ja Väike- Karja, Kolga- Jaani ja Järva- Jaani). Sama nimetuuma kirjapilt peab kõigis kohanimedes olema ühesugune (§ 15 lg 4). Kui näiteks külanimi on Palase (Raplamaal), siis peab ka selle järgi nimetatud kraav olema Palase peakraav, mitte ,,Pallase peakraav", nagu senises ametlikus nimistus. Seadus soovitab kinnitada ametlikeks nimedeks eelkõige paikkonna põliseid rahvalikke nimesid (§ 17). Ka uute alade planeerimisel tuleb ära kasutada vanu nimesid, näiteks võtta uuteks tänavanimedeks seniseid paikkonna-, talu- või loodusnimesid
annaabi.ee 
