Nimemoodi mõjutasid ka ilukirjandus ja kalendrid. Mood tekkis Tallinna, Tartu ja Viljandi kandis, hiljem levis mujale. Sooviti samastuda härrasrahvaga. Nimepäevad Eestis ja Soomes. Soomes kujunes traditsiooniks, Eestis mitte. Eesti nimed tulid esile 1880ndatest. Otsa tegid lahti Faehlmann ja Kreutzwald, kes eestistasid nimesid. Esimesed selged eestimeelsed kalendrid 1892, nimed Linda, Salme jne. 1898 eesmärgiks leida saksakeelsete nimede asemele eestikeelsed, Tõnissoni raamat saksa nimetraditsiooni vastu. pärast hakkasid ka teistes kalendrites ilmuma tähtnimed. Suur osa pakutud nimedest ei leidnud kasutust. Tekkisid reeglipärasused. Pakuti, et mehenimed võiksid lõppede o ja u-ga, naistenimed a või e-ga. Rahva sekka levisid ettepanekud alates 1905-1906. Algus puudutasid uuendused vaid naisenimesid. Palju mõjutas nimemoodi ilukirjandus ja kalendrite soovitused. Ilmusid ka nimevalimikud. Eesti nimede allikateks on
rakendusmäärustel, mis praktikas nt perekonnaseisuametnikke peaksid toetama. Need võivad olla praeguste kasutusandmete alusel koostatavad nimekirjad, nt kahesooliste nimede esinemise kohta Eestis, võõrkeelsete nimede korrektsed ja välditavad kirjakujud jne. Nimekirjad jm abimaterjalid peaksid kasutusvalmis olema selleks ajaks, kui seadust rakendama hakatakse. Eesnimepiirangud suletud loetelu alusel ei ole eesti nimetraditsiooni arvestades mõeldavad ega vajalikudki, eriti kui üldist nimepilti õnnestub eesti ortograafiareeglite kohaseks parandada või suunata. Nimekorraldajatel oleks tarvis ligipääsu rahvastikuregistri nimeandmetele, et teha otsustusi nimemoodustust puudutavates küsimustes. Näiteks laialt tarvitatavate perekonnanimede loendi koostamisel peaks aluseks olema rahvastikuregistri andmed nimede sageduse kohta. Nimede soole vastavuse üle
annaabi.ee 
