Vastuolu: üldnimi pole nimi. Kreeka k on termin onoma, mis tähendab nii nime kui ka sõna. Kreeka k onoma prosegorikon ehk ladina k noomen appelativum on üldnimi. Pärisnimi on kreeka k onoma kyrion ja ladina k nomen proprium. Termin onoma, mis on ka sõnas „onomastika“ on ka vastuoluline: uuritakse nimesid ja mittenimesid. Kui küsida „kuidas asja X nimetatakse?“, siis mõeldakse selle üldnime, mitte pärisnime. Filosoofid, loogikud ja lingvistikud on nimeteooriaga seotud. Vaieldakse, kas läheneda nimele loogikaliselt või lingvistiliselt. Vana-Kreeka nimevaidlus: kas sõnad on jumala antud või kokkuleppelised? Kokkuleppelisuse pooltargument: nimede olemasolu näitab, et sõnad on kokkuleppelised, sest ühenimelisi asju on olemasja nimesid saab vahetada. Nimeteooria teemal on sõna võtnud Platon („Kratylos“) ja Aristoteles. Keskajal võttis sõna Hobbes (1655), kes käsitles nime kui loogikamõistet ning võrdles sõnu ja nimesid tähistena
Nime tähendus ei sega funktsioneerimist. Nimeteooria. Willy van Langendonck. 2500 aasta jooksul pole aru saadud, mis see nimi tegelikult on. Kripke tuntuks saanud sellega, et esitas uue osutusteooria, selle kohaselt on nimi jäik tähistaja ja kõige aluseks on nimepanek e ristimine. Nimepaneku kinnistajaks on järgnev keelekasutus. Teooria põhimoraal on, et osutus on määratus inimese sotsiaalse vastasmõju poolt. Püütud on nimeteooria teemasid jätkata. R. Coates tegeleb nimeteooriaga, temal on pärisnimelisuse pragmaatiline teooria. Räägib osutamisest mitte tähistamisest. Eristab nimede mõtet ja tähendust. Nimesid tõlgitakse, see õõnestab tähenduse teooriat. Nimede tõlkimine on erand, olgugi, et nimi võib olla leksikaalselt läbipaistev. Tõlgime sisu järgi. Langendocki idee, et eristada sõnastikuüksusi ja nimesid kui grammatilist funktsiooni. Lauses nimi talitab nimena, teises tekstis on tegu üldnimega
annaabi.ee 
