Perekonnanimed ei olnud kaitstud moonutuste eest. See, millisel kujul valitud nimi lõpuks dokumentidesse jõudis, sõltus konkreetsest kirjapanijast. Enamasti panid kirja sakslased: pastorid, mõisnikud, mõisaametnikud (kirjutajad, valitsejad). Nad võisid eesti nimed saksapärasemaks kohendada, isegi saksa keelde tõlkida. Kui talupoeg ei leidnud endale nime või oli nimi juba valitud, siis sõltus ka ametnikust, mis nime lõpuks talupoeg endale sai. Kannatlike nimepanijate kõrval oli ka kannatamatuid. Talupojale võidi perekonnanimi panna tema tahet arvestamata. Räägitakse lugusid, et talupojale pandi perekonnanimena kirja esimene sõna, mis ta ütles. Ebasümpaatne isik võis saada naeruväärse või ropu nime. On pandud näiteks kirja perekonnanimeks Nabags ehk kerjus ja Sudel ehk väljaheite tükk. Nime võis tekitada ka juhuslik situatsioon. Määratud nimesid saadi Liivimaal ilmselt rohkem nimedepaneku hilisemas järgus.
Advokaadibüroo Malõsev, OÜ Salong Diana, OÜ Arhitektuuribüroo Kersalu ja Nagel, OÜ Ilusalong Maimu Leht jne. Praegune äriseadustik selliseid nimesid ei keela, kuigi eesti keele seisukohalt on need mõeldamatud. Lahenduseks oleks ehk ka siin nõue juba ärinime valides otsustada, millistest komponentidest nimi koosneb ning mis järjekorras oleks sobiv need paigutada. Ärinimede süntaks Äriseadustiku nõue õigusvormitähise paiknemise kohta ning nimepanijate keeleasjatundmatus on tekitanud hulgaliselt eesti keele süntaksit eiravaid ärinimesid. Praeguses nimetarvituses on üldine tendents, et eesasendis täiendosa ei käändu: Kivivill Isolatsioon AS, Bellum Õigusabi OÜ, Riina Luik Ärikonsultatsioonid, Hermann Reisid AS, Aavik Tõlkebüroo OÜ, jne. Osa nimesid muutuks keeleliselt korrektseks, kui täiend oleks genitiivis, nt Aaviku Tõlkebüroo, Hermanni Reisid. Osal juhtudel piisaks sellest, kui
annaabi.ee 
