Samas langes Eestis perekonnanimede andmine ajale, kui see oli aktuaalne kogu Euroopas. Austrias tehti perekonnanimede kandmine kohustuslikuks juba 1787, Eestist mõned aastad ennem aga näiteks Preisimaal ja Baieris. Venemaal seevastu hakati talupoegadele perekonnanimesid andma alles 1861, peale pärisorjuse kaotamist. Nii et ka oma nimeloome poolest kuulusid Vene riigi Balti provintsid pigem saksa kui vene kultuuriruumi(Must 2000: 51,52). Ilmselt just saksakeelsetes maades asetleidvast nimepanekust sai innustust ka Kanepi kihelkonna estofiilist pastor Johann Philipp von Roth kui ta 1809. aastal kohalikele talupoegadele perekonnanimesid andma asus(Must 2000: 52). Juba kümme aastat enne pärisorjuse kaotamist said kõik Kanepi kihelkonna talupojad omale liignime. Professor Musta arvates on Kanepi nime valik läbi viidud heal tasemel(Must 2000: 52). Valdav osa nimesid on eestipärased ja nimede kordumist esines vähe, nii et need korduvad nimed võisid kuuluda
Nimeandmisega tekkis seos seetõttu, et ristimisel on kombeks nimetada last nimepidi ja see ühtlasi kirikuraamatusse kanda. Mõnikord võis laps ristimise puhul ka ilma nimeta jääda. Näiteks rootsiaegse luterliku agenda järgi peab pastor juhul, kui ristimine toimus ilma tema osavõtuta, ristijale küsimuse esitama, kas laps on nime saanud. Juhul, kui tal veel seda ei peaks olema, antakse nimi alles siis, kui ristimist õpetaja juurde registreerima minnakse. (Ibid) Seega oli ristimises nimepanekust märksa tähtsam maagiline külg, seda toimingut mõisteti kui inimese andmist taevaste jõudude kaitse alla, mis hoidis ära kurjade olendite kallalekippumise. Tunnistust sellest annab järgmine muistend: Ühte tallu võetud karjane. Temal olnud vanemad surnud. Öösel maganud karjane ahju pääl, kuid tihti karjunud ta, et keegi tahab temale kallale tungida mingi kärnkonna moodi olevusena. Seal mõelnud pererahvas, et võib-olla on laps ristimata
annaabi.ee 
