Perekonnanime staatust perekonnaõiguse seisukohalt reguleerib 12. oktoobril 1994 vastu võetud perekonnaseadus (RT I 1994, 75 jj) . Selle § 5 käsitleb perekonnanime valikut abiellumisel, § 31 perekonnanime pärast abielulahutust, § 47 ja § 48 lapse perekonnanime ja selle muutmist, § 85 lapsendatava ees- ja perekonnanime, § 114 leidlapse ees- ja perekonnanime. Varasemaga võrreldes uuenduseks on abiellujatele antud võimalus liita oma perekonnanimele abikaasa perekonnanimi. Nimemuutmisi reguleerivad perekonnaseaduse paragrahvid 126 ja 140. Perekonnaseaduse § 140 järgi kohaldatakse nime muutmisel Eesti Vabariigi riigivanema 1934. aasta 22. oktoobri dekreediga kehtestatud perekonnanimede korraldamise seaduse (RT 1934, 91) sätteid, välja arvatud 1. ja 3. peatükk ning § 8 1. lõige, § 10 1. lõike punkt 3 ja 4 ja 2. lõige, § 12, § 13, § 14 2. lõige, § 16 ning § 25 1. lõige. Kuni nimeseaduse kehtestamiseni otsustab Eesti kodaniku nime muutmise siseminister
enamasti saksakeelsed, segakeelsed. Esimesed ettepanekud juba I maailmasõja ajal, 1920 Emakeele Selts: Eestlasele Eesti nimi. 1919 nimeseadus, mis võimaldas nime muuta 1934 uus seadus, mis lihtsustas nimemuutust Poolt- ja vastuargumente: juba rohkem kui 100-aastane traditsioon, muutmine tekitab segadust. Eestlased ei eristu teistest rahvastest, iga iseseisev rahvas kasutab oma nimesid, traditsiooni säilitavad vanadel talunimedel põhinevad perekonnanimed. Suurem osa nimemuutmisi toimus 1934-36: kokku u 75 000 otsust, hõlmas 210 000 isikut. Emakeele selts andis välja soovituslikke nimestikke. Palju liitsõnalisi nimesid, mis olid tüüpilised eestistatud nimedele. Sageli tõlgiti saksakeelest eesti keele. Sagedad olid ka mugandused. Eestistajad püüdsid seda tavaliselt vältida. Perekonnanimesid 40 000 v 50 000.Rahvastikuregistris 147 000 nime, u 1/3 unikaalsed. Perekonnanimede päritolu: Kohanimed, mis sageli talunimed, ka üldtuntud kohanimed
annaabi.ee 
