Kristlikud nimed kasutusele XIV saj; Kristlike nimede tüüpiline näide: Jaan, Madis, Tõnis, Andres, Kadri. Sageli mugandatud juba alamsaksa keeles: Jaan Jahn. Põhiosa olid kanoonilised, piibli ja pühakute nimed (Helena Leena). XVIII saj vähenes kasutusel olevate nimede hulk miinimumini nt Mari ja Jüri. Rahvusvahelised nimed. Kirikuraamatutesse ilmub kandeid lapse nime kohta mugandamata kujul. 1850. A dokumentides võõrapärased nimed: Wilhelmine, Rosalie. Nimemoodi mõjutasid ka ilukirjandus ja kalendrid. Mood tekkis Tallinna, Tartu ja Viljandi kandis, hiljem levis mujale. Sooviti samastuda härrasrahvaga. Nimepäevad Eestis ja Soomes. Soomes kujunes traditsiooniks, Eestis mitte. Eesti nimed tulid esile 1880ndatest. Otsa tegid lahti Faehlmann ja Kreutzwald, kes eestistasid nimesid. Esimesed selged eestimeelsed kalendrid 1892, nimed Linda, Salme jne. 1898 eesmärgiks leida saksakeelsete nimede asemele eestikeelsed, Tõnissoni raamat saksa
Linnu, Rahu, Säde, Rahuleid, Tõeleid. Eesti nimede kasutus kalendrites kasvas hoogsalt. Suur osa ei leidnud tegelikult kasutust, vaid paarkümmend olid populaarsed, 1400 nime pandi aga vaid paarile lapsele. „Nimereeglid“ üritati kehtestada, et –o ja –u tähistaks mehi, -a ja –e aga naisi, mis aga ei läinud läbi (nt Aino või Ansomardi). Esialgu levisid laiemalt vaid naistenimed. Nimemoodi mõjutasid taas enam ilukirjandus, nt Andres Saali ajaloolised romaanid, ja kalendrid. Eesti nimesid võeti Henriku Liivimaa kroonikast, rahvaluulest, soome keelest, eesti kirjandusest, aga mõeldi ka välja. 1920-30ndatel olid suurem osa nimesid eesti nimed, kuigi 1930ndatel tulid moodi üleeuroopalised nimed. 1960ndatel eksperimenteeriti, aga need olid siiski eestipärased. 1970ndatel pandi võõrapäraseid nimesid. 1980ndatel eelistati jälle eesti nimesid
annaabi.ee 
