Taavid Mikomägi 12.a 12. detsembril 2014. aasta õhtupoolikul Tartus olles, sattusin pooljuhuslikult oma ühte Eesti lemmikansamblit Jäääär kuulama. Kontsert toimus Tartu Ülikooli aulas. Kontserdil eraldi nime ei olnudki, kuna Jäääär koosneb lihtsatest meestest, kes ei armasta peenutseda. Jäääär ise on piisav reklaam inimestele, et kontserdile minna. Kuigi kontseridil polnud nime, ei jäänud see millegi poolest nimelistele alla. Mängiti kogu oma hingega, lauldi kogu vaimuga. Võibolla seda Tartu rahva, võibolla ilusa laupäeva auks, kes teab. Tean aga seda, et tol päeval esitati nii vana kui ka uut Jääääre vokaalmuusikalist loomingut. Kogu looming oli kirjutatud Eesti heliloojate ja kirjameeste poolt. Loomingut oli Jäääär esitamas üsna suure koosseisuga. Laval olid kitarri ja mikrofoni taga Jaan Sööt ja Tõnu Timm, löökkasti ja kitarri taga Teet Velling ning basskitarri taga Tarvo Jaaksoo
Andrew ülikool). Kohe peale seda võttis ta Sotimaalt suuna Walesi poole, Blaenellysse, kus teda ootas abiarsti töö doktor Edward Page juures. Kohale jõudes tuli aga ilmsiks, et doktor on ise invaliid. Andrew sai see tõttu kõik käsklused ja palga tema naiselt, kes oli igavene koonerdaja, kuigi raha teenis ta hästi. Suurem osa Andrew palgast läks iga kuu Gleni fondile (20 naela kuus), sest tänu sellele fondile sai ta ülikoolis õppida, nimelt maksis fond kõigile Andrew nimelistele üliõpilastele 5 aasta jooksul 15 naelsterlingit aastas, eeldusel ,et peale õpinguid see summa tagasi makstakse. Dr. Mansonile elu Blaenellys ei meeldinud ning ta kirjutas avalduse kandideerida Aberalaw' Arstiabi Ühingusse abiarstiks ning 7 kandidaadi seast valitit tema sinna tööle. Selleks, et see koht saada, pidi olema naisemees ja Andrew palus Christine Barlow kätt, algkooli õpetaja Blanenelly koolis, Christine oli nõus ning nad kolisid Aberalawsse.
annaabi.ee 
