saavutas kohtus väga napi võidu. Kohalike volikogude valimine on küll mõnevõrra lihtsam kui Riigikogu valimised, kuid ikkagi piisavalt keeruline. Põhimõtteliselt on see valimissüsteem proportsionaalne, mis tekitab raskusi üksikkandidaatidele, soosides samaaegselt nimekirju. Volikogu liikmeks on võimalik saada kahel teel: koguda piisavalt palju hääli, et osutuda valituks nn isikumandaadi alusel ja teine, teatud mõttes ka varuvõimalus on osutuda valituks nn nimekirjamandaadi kaudu. Volikogude suurused on vastavalt elanike arvule seadusega ära määratud. Ka kõige väiksemas kohas ei tohi volikogu olla väiksem kui 7 liiget. Kõik vallad ja linnad on jagatud nelja kategooriasse, viimane neist algab 50 000 elanikuga. Sellistes linnades peab volikogu olema vähemasti 31 liikmeline ning ülempiiri määratud ei ole. Siiski on suuremad linnad jäänud mõistlikkuse piiridesse ja Eesti suurim kohalik volikogu on Tallinnas 2009.
Seejuures jäetakse iga erakonna või valimisliidu võrdlusarvude arvutamisel vahele nii mitu jada esimest elementi, kui mitu mandaati sai erakond või valimisliit vastavas valimisringkonnas lihtkvoodi alusel. Kui vähemalt kahe erakonna või valimisliidu võrdlusarvud on võrdsed, saab mandaadi erakond või valimisliit, kelle kandidaadid paiknesid valimisringkonna kandidaatide koondnimekirjas tagapool. - Ümberreastatud kandidaatidega ringkonnanimekirjas saab nimekirjamandaadi kandidaat, kes on selles nimekirjas eespool. Mandaatide jaotamisel jäetakse vahele need kandidaadid, kes osutusid valituks lihtkvoodi alusel. Erakond või valimisliit ei või saada rohkem mandaate, kui on tema ringkonnanimekirjas kandidaate. Kui erakonna või valimisliidu kandidaat sureb pärast eelhääletamise algust, jäävad temale antud hääled sellele erakonnale või valimisliidule. Kui üksikkandidaat sureb pärast
annaabi.ee 
