b) vetenimed ehk hüdronüümid e) teenimed ehk dromonüümid c) mäenimed ehk oronüümid f) Kohanimesid liigitatakse ka koha suuruse järgi: oluline on nime kasutajaskond, mitte objekti enda suurus. a) mikrotoponüümid = pisikohanimed b) makrotoponüümid = päriskohanimed (kunstlikud suurkohanimed) + mesotoponüümid (kohanimede põhihulk) g) Kohanimekooslus – mingil konkreetsel alal tarvitatav nimehulk, mis moodustab teatava terviku. Eestis peamiselt 2 tüüpi: krunditud maadele omane (asustusnimekeskne, talule anti maatükk, mis enam ei muutunud, keskseks sai talunimi, nt Jaani talust said Jaani põld ja mägi) ja lapimaasüsteemilise omane (ühismaad jagati lappideks, loodusnimed on jäänud iseseisvaks, pole seotud talunimedega). Kohanimekooslus on konkreetsel territooriumil elava inimhulga tarvitatavad kohanimed, mis moodustava sel alal terviku
teadvust majandinimed tähistasid asulaid. Orientiirnimed orienteerumiseks maastikul. Tihti erinevatel inimestel erinevad nimed. Meresõitjad orientiiriks rannaobjektid, neemed. Teel liikujad nt kõrtsinimed, sillanimed. Tänapäeval liiklussõlmed. Nimepesa. Märkame seda, et sageli nimed moodustavad kobara. Nt Kellamägi, Kellamäe jõgi, Kellamäealune jms. Need pole tihti üksteisega seotud. Kohanimekooslused. Mingil konkreetsel alal tarvitatav nimehulk, mis moodustab terviku. Eestis kaks tüüpi: - Krunditud maad valdav osa Eestist tüüpiliselt talunimed, mille järgi nimetatud loodusobjekte. Tuleneb sellest, et 19. Sajandil mindi üle uuele maaharimissüsteemile. Enne kollektiivsed karjamaad, sellest ajast alates püüti igale talule moodustada krunt. - Lapimaasüsteemile omane sekundaarseid nimesid palju ei ole. Igal heinamaal võib olla omaette nimi.
annaabi.ee 
