ühiskonnas. Ämari vanglas ja Tallinna vanglas karistust kandnud ning tänaseks Tartusse viidud kinnipeetavatega olen jätkanud regulaarseid kohtumisi. Et ka nemad usuksid inimlikkuse leidmise ja säilitamise võimalikkusesse nii ebainimlikus keskkonnas nagu seda on vangla ja neis enestes. Nende aastatega olen hakanud uskuma, et Anatoli Nikolajev ei ole süüdi talle inkrimineeritud nelikmõrvas. Olen kohtunud tema kasutütre, tema õe ja tema pojaga. Tean, et prokurör ei esitanud Nikolajevile süüdistust ja adokaat soovitas mees otse kohtusaalist vabastada. Olen lugenud mitmeid kohtumaterjale ning need ei ole olnud veenvad. Otsuse motivatsiooniosa on puudulik, tõendeid praktiliselt ei ole. Vanglavaimulikuna teadsin ka isikuid, kes juhtisid toona konkureerinud allilma grupeeringuid ning keda ei võetud vastutusele Jelena Erlichi ja teiste tapmisega seoses. Olen üsna kindel, et selles oli oma osa miilitsast politseiks ümbernimetatud aga vanadel väärtustel ja suhetel püsivasse
päevakava, mis on varustatud viidetega ning mis hiljem märkmetena pikemalt lahti kirjutatakse. Ka novellid ise võtavad ootamauid pöördeid ning omandavad mitmeplaanilisuse, näiteks niminovell algab detailse kirjeldusega bussipeatuses seisvatest ühistransporti ootavatest inimestest (panoraamne ülevaade – eeldan, et see lõpeb sellega, kui kõik bussi astuvad, ja tegelikult Filimonov ruttab sündmustest ette), kuid novell lõpeb hoopistükis järelhüüdega (nekroloogiga) Albert Nikolajevile. Seega puudub kindel struktuur ja ülesehitus, kaldub teemast kõrvale või koguni vahetab neid ühe novelli jooksul mitu korda. Näiteks novelli „Kakskümmend kaheksa väikest hüpet nooruse poole” esitatakse kolm erinevat tegevusliini, erinevate tegelastega, mille juurde autor pöördub vaheldumisi kord ühe kord teise tegevusliini juurde, pisut ehk isegi filmilik, kus erinevad stseenid vahetuvad, kuid omavahel nad siiski ei haaku
annaabi.ee 
