troopikaje kaldale ja ks lind tegi temasse pesa. Alviine Birkenbaum Mu isas olevat surnud hobusevargana vanglas. Ema rkis,tal olnud mustad likivad juuksed. Mul olid ka mustad juuksed ja sale piht, seda rkis mulle Udu sulane Jaan, kui ta ehale tuli ja kannelt mngis. Olin kaelakandmisest saati ttdrukuks, kandsin lbi pori ja lume vett ning sma viieteistkmnele lehmale. Stta minnes kinkis Jaan mulle sinise rtiku. hel kiilasjisel hommikul prantsatasin kaelkookudega ue maha, nikastasin selja ega klvanud enam tallu. Jaan saatis Karpaatidest kirja, mis lppes snadega:Oota mind,sirguke. Teine kiri oli venekeelne,selles oli surm. Asusin kirikuklla,hda petas mu mblema. mblesin palju palituid,kleite ja jakke Harala vasemale rahvale. htuti mrisin kampripiiritusega haiget selga ja Jaani rtiku muster kulus mulle phe. Neljakmnendal aastal olin maakomisjonis. Aasta prast lasti meid vallamaja taga maha. Ja sinine rtt oli mul peas. Herbert Rannamees Peetrusel oli palju tegemist
andeks, et ma teile vastu ei tule. Kas te teate, mis minuga juhtus?» küsis Porthos teatava rahutusega d'Artagnanile vaadates. «Ei.» «Kas peremees ei ütelnud teile midagi?» «Ma küsisin ainult teie järele ja tulin otsekohe üles.» Porthos näis hingavat kergemalt. «Mis teiega siis juhtus, mu kallis Porthos?» küsis d'Artagnan. «Kui ma oma vastasele kallale tormasin ja talle juba kolm hoopi olin andnud ning tahtsin parajasti neljandat ning lõplikku anda, komistasin kivi taha ja nikastasin põlve.» «Tõesti?» «Ausõna. See oli lurjusele õnneks, muidu oleksin ta surnuna platsile jätnud.» «Ja mis tast sai?» «Seda ma ei tea. Talle aitas sellest ja rohkem ta ei küsinud. Aga, kallis d'Artagnan, mis siis teiega juhtus?» «See nikastus sunnib teid siis voodis lamama?» jätkas d'Artagnan. «Jah, mu jumal, paraku küll. Muuseas, paari päeva pärast olen jälle jalul.» «Miks te ei lasknud ennast Pariisi viia? Siin on teil vist kohutavalt igav?»
annaabi.ee 
