Harilik aruhein Harilik aruhein ( Festuca pratensis Huds. ) ,,ARNI" Aretaja Herbert Korjus. Sordilehte kantud 1993. aastal Sorditüüp: Intensiivsort, 70-120 cm kõrgune pealishein Kasutus: Põldhein ja kultuurniidul heina ja silo valmistamiseks, võimaldab kolmekordset niitmist, karjatamisele üsna vastupidav Mullastik: Kaua püsib rohukamaras parasniisketel ja niisketel huumusrikastel mittehappelistel mineraalmuldadel. Keskmiselt ja hästilagunenud turvasmuldadel püsib niitelise kasutamise korral lühemat aega kui timut. Huumusvaestel happelistel muldadel ja kuivadel kasvukohtadel areneb nõrgalt ja langeb kiiresti rohukamarast välja. Vältida põlde, kus pinnavesi püsib pikka aega ja võib tekkida jääkiht Külvisenorm: Puhaskülvis 33 ja segukülvides 6-14 kg/ha Külviaeg: Juuli lõpp Kaasliigid: Punane, roosa ja valge ristik, lutsern, põldtimut, karjamaa-raihein, punane aruhein, aasnurmikas, aas-rebasesaba, kerahein, ohtetu luste
tagajärjel. Paljude sajandite jooksul on karja söödavajadusi katnud suvel karjamaarohi, talvel hein, iga- aastane ühekordne käsitsi niitmine mõjutas looduskeskkonda vähe. Rohumaa taimekoosluste kujunemist mõjutab tugevasti kasutusviis. Ühesuguse mullastiku ja veereziimi 5 tingimustes põhjustab tugev karjatamine eri rohukamara moodustumist, võrreldes ainult niitelise kasutamisega. (Krall jt 1980). Karjatamise viisist sõltub söödud rohu kogus, rohu söödavus(%) ja loomade toodanguvõime ning karjamaa kestus. Karjatamist on võimalik korraldada kahel viisil: 1) süsteemitu ehk vabakarjatamine ja 2) süsteemikindel ehk ratsionaalne karjatamine, mis jaguneb a)kopliviisiline, b(portsjoniviisiline, c)karjamaade vahelduv kasutamine, d)niiteline kasutamine ja e) ketitamine. Süsteemitut karjatamist kasutati varasematel aegadel laialdaselt
annaabi.ee 
