Ilus oled, isamaa Mina elan siin, Põhjala paesel pinnal, Eestimaal. Juba minu vanemad ja vanavanemad on siin elanud ja töötanud. Minu õed ja vennad ning kõige lähedasemad sõbrad ning tuttavad samuti. Ja minagi elan, kasvan ja õpin siin. Sest see maa on minu sünnimaa, minu isade maa, mida ma eales teadnud olen. Aga ma tean, et meie isamaa musta mullapinda pole niisutanud mitte üksnes rõõmupisarad, vaid temas on ka ridamisi valutavaid vermeid. Ja neid ei ole kündnud sinna mitte meie oma vanemate parkunud pihkudest hoitud raudsed adraninad, vaid võõraste röövvallutajate tankiroomikud ja mürskude plahvatused. Meie isade maast on tehtud mitmeid kordi sõjatallermaa. Ja seda meie tahtest sõltumata. Kuid hambuni relvastatud suurriikidel, olgu nad siis idas või läänes, pole õnnestunud meie põlist sünnimaad maailma kaardilt lõplikult minema pühkida
m.a.). Seda peetakse praegu kõige varasemaks märgiks põllundusest Egiptuses. Vana-Egiptuse territoorium oli vastavalt asukohale Niiluse suhtes jagatud erinevateks sektsioonideks. Tasandikku jõe kummalgi küljel tuntakse ujutusaladena. See on Egiptuse viljakaim ala ja seal kasvatati suurem osa vilja. Talupidamine toimus selle piirkonna kõrgeimas osas. Sealne maa oli musta värvi, rikas ja viljakas. Ujutusaladest natuke kõrgemal paiknesid kõrbetasandikud. Seda piirkonda Niilus ei niisutanud. Seal egiptlased küttisid, sinna matsid nad oma surnud. Äärmiselt hõreda taimestiku tõttu sobisid need alad sellisteks tegevusteks, aga mitte põllunduseks. Veel ülespoole minnes jõuame kõrbekõrgendikeni. Sinna saadeti ilmselt suuri karavane kive hankima. Elanikke oli seal vähe ja põllundus seisnes mõningases datli- ja viinamarjakasvatuses. Oleksid need alad olnud asustamata, puudunuks Egiptusel ühendusüli kaugemate piirkondadega. Sealsete inimeste ellupaigad olid rändajatele
annaabi.ee 
