Üks turismvorm võib mahtuda mitme teise turismivormi sisse või alla. Säästev turism Säästva turismi all mõistetakse kogu turismisektori vastavust säästva arengu põhimõtetele. Säästva turismi mõiste hõlmab seega muuhulgas ka massiturismi, nii lennuja laevaliine, restorane, hotelle, kuurorte jne. kõigil ja kõikjal tuleb kohandada end säästva arengu nõuetega. Säästev areng (inglise keeles sustainable development) on niisugugune areng , mis rahuldab praegused vajadused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade võimalusi oma vajaduste rahuldamiseks. Sõnale sustainable puudub eesti keeles täpne vaste, mistõttu ametliku tõlke kõrvale on tekkinud mitmeid teisi paralleelselt kasutatavaid sõnu: jätkusuutlik, alalhoidev, püsiv, kestev, tasakaalustatud, tugiv. Säästev areng katab kolme suurt valdkonda: sotsiaalsfäär, majandus ja keskkond
Ühelt poolt toimub bioloogiline küpsemine. Need eeldused on geneetilised. Tulles mõtlemise ja maailmakäsitlemise juurde, on juba tegu arenguga, mis toimub sotsiokultuuriliste tingimuste raamides. Seepärast on sotsiokultuurilises perspektiivis inimese arengul ja õppimisel kesksel kohal kommunikatiivsed protsessid. Millegi oskamine (lugemine, kirjutamine jmt) tähendab enamasti kommunikatiivse praktika valdamist ning selles praktikas esineb üldjuhul ka mingisugune füüsiline tegevus. Niisugugune areng on viinud meid õppimise ja sotsialiseerumise vormide eristamisele (Hannerz, 1992). Võime rääkida primaarsest ja sekundaarsest sotsialiseerumisest. Primaarne sotsialiseerumine leiab aset väiksemas kogukonnas, peres. Laps tegutseb ja õpib koostoimes kaasinimestega (lähedastega), mis on oma iseloomult emotsionaalsed ja eksistentsiaalsed. Sekundaarse õppimise korral, mis toimub koolis ja teistes institutsionaliseeritud keskkondades,