20. sajandil ja varem ehitatud elumajade palkseinte paksus on ~15 cm, mille soojapidavus võib jääda väheseks, pidades silmas tänapäevaseid nõudeid energiatõhususele. Paaris elamus olid välisseinad soojustatud seestpoolt. Soojustatud oli ühes elamus osaliselt 100 mm mineraalvillaga, teises ühte elamu otsa 50 mm krohvitud roomatiga, kolmandas elamus paari tuba seest 50 mm paksuse mineraalvillaga. Välisseinte seespidine lisasoojustus on alati seotud niiskustehniliste riskidega. Halvimal juhul võivad tekkida eeldused hallituse kasvuks või veeauru kondenseerumiseks. Omanikud soovivad elamu soojustada seestpoolt osade kaupa (välispidine soojustus eeldab terve elamu soojustuse tegemist korraga), kuid sageli ei teadvustata endale eelmainitud ohtusid. Seinte hallitus-, mädanik- ja mardikakahjustused Nähtavat hallitust ja mardikakahjustusi esines uuritud elamutes vähe. Hallitust välisseina pinnal
20. sajandil ja varem ehitatud puitkorterelamute palkseinte levinuim paksus on ~15 cm, mille soojusjuhtivus on küllalt suur: 0,7 W/(m2·K). Puitseina (nii palkseina kui ka puitsõrestikseina) võib soojustada väljastpoolt oluliselt kahjustamata tema soojus- ja niiskusrežiimi. Võrreldes seestpoolt soojustamisega, on väljastpoolt lisasoojustamise eeliseks seinapinna katmine vahelagede ja -seinte kohalt, külmasillad isoleeritakse. Tähtis on, et oleks arvestatud materjalide soojus- ja niiskustehniliste omadustega ja ehitusfüüsikaliste toimivuse kriteeriumitega. Tabel 5.1-s on toodud ülevaade nelja erineva seina soojus- ja niiskusrežiimist külmal talvekuul. Seinad on tihendatud nii, et õhujuhtivus soojus- ja niiskusrežiimi ei mõjuta. Seina vasakul pool on väliskliima ja paremal pool on sisekliima. Vasakpoolne jooniste tulp kujutab temperatuuride jaotust välisseinas. Keskmisel jooniste tulbal on toodud õhu veeaurusisaldus ja veeauru küllastussisalduse graafikud
annaabi.ee 
