Kui ristik on täies õies, algab ta puitumine ja ta seeditavus langeb. Varajasem niitmine annab kõrgema väärtusega, seeditavama ja valgurikkama heina, kuid vähem saaki. Aastasaak koosneb enamasti niidust ja ädalast.Ta annab 30-60 kvintaali õhukuiva heina hektari kohta. Rootsi ristikheina hakati kasvatama 18. sajandil Rootsis ja Prantsusmaal. Ta on vastupidav külmale ja märjale, kasvab paremini niiskes kliimas ja niiskes mullas, kardab enam põuda. Rootsi ristik pn põldristikheinast niiskeil luldadel kestvam, võib 4-6 aastat püsida, enamasti peetakse teda 3 aastat. Varjamist kannatab ta vähem, söödaväärtuses ja pärastkülvi-aastate saagis jääb põldristikust veidi alla. Ta kannatab ka ristikheinavähi läbi, mulla ristikheinaväsimus esineb vähem. Seemnesaak on kindlam, seeme variseb kergesti. Puhaskülvi ei tarvitata, sest taim lamandub. Ta annab ligi 120-240 kvintaali haljast või 25-50 kvintaali kuivatatud heina. Valge ristikhein on tähtis karjamaataim
Hariliku pihlaka ladinakeelne nimi on Sorbus aucuparia. Kuulub sugukonda roosõielised, perekonda pihlakas. Harilik pihlakas levib nii Euroopas kui ka Siberis. Eestis esineb teda sageli. Kasvukohtadeks võib lugeda montaanset ja subalpiinset astet. Tasandikel kasvab kultiveerituna. Harilikku pihlakat leiab ka hõredates kuuse-, lehtpuu- ja seedermännimetsades, väludel, rohelise lepa ja mägimänni-põõsastikes, kaljustel küngastel, metsaservadel mõõdukalt kuivadel kuni niiskeil huumuslikel, enamasti happelistel muldadel. (Godet 2000: 68) Lisaks kasvab ta raiesmikel (Leht 1999: 163) Eluvormina on pihlakas mitmeaastane heitlehine lehtpuu, Vahel kasvab ka põõsana. Harilik pihlakas on ühekojaline taim. Keskmiseks kõrguseksloetakse puul 10-15 (20) m. 4 ja keskmiseks tüve läbimõõduks on kuni 30¼40 (50) cm. Taimel on maapinnalähedane sammasjuurestik. Hariliku pihlaka tüvi on nooremalt kooniline ja hiljem laiuv
annaabi.ee 
