ja õukonna tavasid. Üldjuhul võtsid nad uude ellu astudes endale ka uue nime. Pühak Kõige tüüpilisemaks pühakuks oli munk. Pühaduse andis jumal ning tavaliselt ilmutasid seda surmajärgsed imed. Algkristluse aegadest peale on pühakuid austatud nende haual. Haud oli ka pühaduse lõplikuks tõestuseks, sest taevasureliku ja pühaku luud olid radikaalselt erinevad. Jumaliku heakskiidu pitser pandi pühakule niisiiis matmishetkel ning pühak elas edasi oma hauas, millest immitses harilikult meeldivat lõhna. Hauast sai tervenemiste allikas. Isegi haua ees põlenud küünalde vaha omandas imelise haigusi raviva ja deemoneid peletava toime. Mõne erakordse pühaku haud eritas õli või verd. Seega ei tekkinud bütsantslastel küsimust ,,kes on pühak". Jumal ise andis sellele surmahetkel vastuse. Pühakud loobusid söögist, joogist, riietest, unest. Nad elasid väikestes onnides või
5. LIIGKÕRGE ENESEHINNANG Liigkõrge enesehinnanguga inimesed on julged, tegutsemisaltid ning neil on jõudu, et raskete või ebameeldivate olukordadega toime tulla. Samas on nad üleolevad, alahidavad teisi inimesi ning enesekesksed (2: 181). Liigkõrge enesehinnanguga inimesed lasevad ennast vähem häirida teiste inimeste probleemidest ning kriitikast. Kuid ka liigkõrge enesehinnang ei ole kilp, mis kaitseks inimest kogu elu kõige halva eest (2: 182). Niisiiis, liiga kõrge enese hindamine või muutuda selle inimese ning tema lähedaste jaoks pigem probleemiks, kui positiivseks omaduseks. Viga on selles, et enamasti ei jagu eneseimetlejatel hoolivust ja mõistmist kaasinimeste tarvis– ühepoolsed suhted aga ei kesta kuigi kaua, sest keegi ei taha olla ärakasutav (6). 13 6. ENESEHINNANGU MUUTMINE Fakt on see, et tuleb tegutsema hakata
annaabi.ee 
