1200 kraadi juures sarnaneb ta siirupiga, 1000 kraadi juures hakkab niiti tõmbuma, 800 kraadi juures muutub veel sitkemaks. Tõrvataoliselt sitke vedelik muutub vähehaaval pehmeks taignaks, mis kõveneb selleks klaasiks, mida me oleme harjunud nägema. Katsuge peale seda öelda, millal just, missuguse kuumuse juures klaas sulab ja millal külmub. See pole võimalik. Seepärast nimetataksegi klaasi väga tihti "kõvaks vedelikuks", kuigi esimesel pilgul see väljendus näib niisamasuguse mõttetusena nagu valge nõgi või palav jää. Kui klaas ei oleks "kõva vedelik", kui teda ei saaks muuta sitkeks nagu tainas, ei saaks me valmistada temast erikujulisi esemeid. Öeldakse: tao rauda, kuni see on tuline. Klaasist võiks öelda peaaegu sedasama: puhu klaasi, kuni see on tuline, kuni ta pole läinud kõvaks ja rabedaks. Suurem osa klaasesemetest puhutakse niisamuti, nagu lapsed puhuvad seebimulle. Ainult õlekõrre asemel võetakse pikk raudtoru
AABRAM- teeb piipu, läheneb Aadu AABRAM: Tervist, vennas! Tule siiapoole ja räägi mulle nüüd oma südamevalu ära! Või jäta rääkimata! Ma tean ise juba kõik. Aga ma ütlen sulle, Aadu pojakene, see Elsa on üks ilus peenike preili, kohe päris kullatükike! Oleksin ma veel noorem , ma meelitaksin ta ise ära, aga nüüd olen juba vana,( noored tütarlapsed ei pane mind tähelegi.) AADU: Kui onu on juba asjaga kursis . Ehk on head nõu anda? AABRAM: Nõu on ikka anda! Ma tahan siin niisamasuguse tüki ära mängida kui Türgimaal Rooma linnas. AADU: Kas Rooma linn Türgimaal on? AABRAM: Kus siis? Kas sa minust tahad targem olla? AADU: Rooma linn on ikka Itaalias. AABRAM: Ah, mis Itaalias! See Room, kellest mina räägin on Türgis. AADU: Olgu peale! Räägi aga lugu ära. AABRAM: Nii jah! No hea küll, see oli nüüd Rooga linnas.. AADU: Ei, ei Rooma linnas! AABRAM: Nii jah Roosa linnas. Seal oli nüüd üks kena näkk. Ta oli keha ümbert nii peenike
loogikaveidruste nalja. See sööb pikapeale huvi sündmustiku teritamise vastu sootuks õhukeseks. Sündmustiku areng muutub suuremas osas hilisemais romaanides tavaliseks, indiferentseks, lokkab selle asemel aga staatiline sõna- ja mõttekombinatsioon. Vaevu eritleme veel koomilist situatsiooni mõnes ,,Tõe ja õiguse" IV osa seigas, näiteks veidras loos pühkmekasti visatud saiast, mille uudishimulik kojaeit sealt välja õngitseb, saia ära sööb, niisamasuguse paki rukkileivaga kasti asemele viskab, kus see kuhjumisketistiku seaduste järgi saab tähtsaks teguriks veel kord - kasti pühkmeist tühjendamise puhul, andes ainet pikkadeks arutlusteks ja kõneveeretamisteks; isegi selle sündmustiku interpretatsiooni sigineb aga juba rohkesti mõtlikke, nukraid jooni. Tragikoomilise tujukusega tuiskab teose nimetatud osas ümber Indreku naine Karin; kuid selles tuisklemiseski pole enam õiget komismi,
annaabi.ee 
