Ega ma `võõra man s¦ole, ma olli oma emä man karjan, ega sis nii väga lõunassvahe tüüd es sunnita. Aga õdagusspoolen pidi jälle kell neli tsikuga `mõtsa (= kesapõllule) minemä. Ja kellä katõssani ja mõnikõrd pidi viil vahel ütessäni mõtsan olema. Kui es saa `pernane kotun tsikule `süüki ette `anda, mis olli valmistedu, olli `kossegi (= kuskil) aina¦man, 11 sis es tohi `enne kodu ka tulla. `Enne pidit, niikavva pidit mõtsan olema ku `pernane kodu tulli ja tsikule söögi `moldi `pandse (= pani). S¦tuu karjamaa tuu olli jo palass, egass sääl ei¦tä midä suurt võtta¦ss ole. Ja nut¦tsia nuu¦ss saisava (= nood ei seisnud) ka, kesä¦pääl käisivä. Sääl na `tsogseva ja, ja ja sis magasiva sääl sis `tsompe sisen (= lohkude sees), kos na olliva sis `tsognuva `endäle noid asemit magamise jaoss ja. Ja ni et kõtu (= kõhud) olliva tühä ku na kodu tulliva
" Miis lasknu silme vallale ja ütelnü: "Siin om miis, kes sada lööse üte kõrraga," ja jäänü makama. Kutsar liiktannu jäll: "Ei, miis, ei, miis, tule üles, tule üles!" Miis jälle vasta: "Siin om miis" jne. Kutsar ütelnü: "Kule miis, kunigas käsk, tule üles!" Miis karanu ka pistü ja ütelnü jälle: "Siin om" jne. Kunigas ütelnü sõs: "Mina ole helisev kunigas. Kui sa nii kõva miis olet, sõs tule minoga üteh, ma massa hää palga, saat häste süvvä ja juvva." Kaabelnuvva niikavva, ku miis lubanu ka minnä. Isnu sõs miis tõlda kuniga kõrvale, mõõk võetu ka muud'ogi üteh. Nüüd saanuva kodo kuniga poole. Sääl antu sõs mehele süvvä-juvva ja säetü makama, et küll hummogu kaeme tüüd. Hummogu ütelnü kunigas: "Olgu sõs edimätses tüüs sinole: siin liin'a kõrval om haan'amaa, paar virsta edese minneh tule üts tammemõts vasta, säält kääse mõtstsiga vällä -- kes inemene kätte johus, tuu surma saa. Mine' tapa' tuu tsiga är
annaabi.ee 
