kuueholmad ule silmade ning uinusid magama. 06 oli pikk ja unenagusid tais. Kuid juba puhte ajal ajasVooras end jalule. Kui ta enda umber vaatas, LAMBAKARJUS JA AEG ei uskunud ta oma silmi: nad olid samaskohas, kust olid eelmisel piieval reisi alustanud. Kahtlustades piidles ta lambakarjust. See magas rahuli- kult, niigu kuuesiilu sees. Vooras ajas ta iiles, nad raputasid unepuru kuuelt, sidusid sandaalid jalga, votsid saua kiitte ja asusid teele. Vooras oli terve piieva tujutu, jagas karjusele jiirske korraldusi, lasi tal kOTcimaha jiiiida ning endale sada sammu tagapool jiirgneda, kOTcijiille kiisutas karjuse kondima kaugel enda ees.Keskpiieval kiiskis ta karjusel end seljas kanda. Karjus talus koike kannatlikult ning leebe ilme tema niio!t ei kadunud ka koige kumavamatel hetkedel
mano -- timägä üteh süümä. Miis haarnu sõs pirru ja löönü nii, et näid hää hulk purus lännü'. Naanu süümä, jälki kärpsit tuhanda viisi man söömäh. Miis võtnu pirru, löönu jäll ja saa viisi lännü kärpset purus. "Ahaah," mõtelnu miis, "nüüd ma ole väega kõva, ma hukka jo kärpset saa 12 viisi." Lännü sõs sepä mano ja käsknü hindälle suure mõõga tetä niigu saelavva ja lasknu pääle kir'otada: "Siin om miis, kes sada maaha lööse üte kõrraga." Tullu' sõs sepä puult mõõgaga kodo tulema, es ole sälgä mõõka jõudnu võtta, vidänu õnne takah, purjoh ka ollu tõõne, nii jäänü kraavi perve pääle makama. Üts kunigas sõitnu säält müüdä, kaenu: miis maka, hirmus pikk mõõk ku saelaud man, pääle kir'otet: "Siin om miis, kes sada maaha lööse üte kõrraga
annaabi.ee 
