( ( Uute põllumaade kasutuselevõtu puhul jääb talunikule siiski risk sattuda vanadele taimekahjustajate kolletele. Mullas ei pruugi patogeenid piisavalt kiiresti hävida, eriti kui tegu on spetsiifiliste mullaorganismidega nt. nematoodide hõimkonda kuuluvad oligofaagsed kartuli-kiduussid (Globodera rostochiensis) või polüfaagsed kartuli-ingerjad (Ditylenchus destructor), sibula- ingerjad (Ditylenchus dipsaci) ja niiduingerjad (Pratylenchus spp). Mulla kaudu levivad mitmed bakterid nt. kartuli-ringmädaniku ja pruun-baktermädaniku ning mugula- märgmädaniku tekitajad ( vastavalt Clavibacter michiganensis spp. Sepedonicus, Ralstonia solanacearum ja Erwinia carotovora ssp. atroseptica) või paljud seenhaigused (eriti tõusmepõletiku tekitajad), mis võivad taimekasvatuses põhjustada olulisi saagikadusid või nurjata saagi plaanipärase turustamise sootuks nt
vaid nõrkade pahkade teket, milles parasiidid suguküpseks ei saa (Kiryanova, Krall, 1980). Eestis on paljudel taimedel kõikjal levinud juuremädanikke tekitavad juureingerjad perekonnast Pratylenchus. Rühma kuulub kümneid raskesti eristatavaid liike pikkusega alla 0,5 mm. Kirjanduse andmetel (Decker, 1969; Loof, 1978; Evans et al., 1993) võib neist kaheksa liiki parasiteerida teraviljadel, osa küll ainult soojema kliimaga maades. Kõik niiduingerjad tungivad juurtesse ja neis liikudes jätavad nad enesest järele kahjustatud taimekoe, milles tekivad pruunid või mustjad laigud. Pratülenhoosi üldiseks tunnuseks on mullaväsimus. Taimed kiduvad ja võivad värvuselt olla tervetest heledamad, saak aga langeb tunduvalt. (234 EMVI Teadustööde Kogumik LXXI (71) Transactions of ERIA ) 8 Limused
annaabi.ee 
