Ressursikonkurents taimede vahel toimub toitainete ja valguse pärast. Suure liigitihedusega niitudel peavad seal kasvavad liigid kuidagi vältima konkurentset väljatõrjumist. Häirimine toimub liigirikastes kooslustes peamiselt regulaarse niitmise või karjatamise läbi. See võimaldab edukalt konkureerida ka muidu konkurentselt nõrgematel liikidel, eeskätt võsudevahelise asümmeetrilise valguskonkurentsi vähendamise kaudu (Grubb, 1986). Samuti on regulaarselt niidetavates kooslustes võsud väiksemad ja seega kasvavad tihedamalt (Diemer & Pfadenhauer, 1987; van der Maarel, 1988). Mida suurem on aga võsude arv, seda suurem saab olla liikide arv väikesel skaalal (Abrams, 1995; Oksanen, 1996; Zobel & Liira, 1997; Pärtel & Zobel, 1999; Stevens & Carson, 1999). Karjatamine algas luhtadel varem kui niitmine, tõenäoliselt juba 3000-4000 aastat tagasi. Luhatingimustes on karjatamise mehhaaniline mõju väga tugev. Karjatamise suhtes tundlikud
Viljakad, rohustu tihe ja lopsakas. Kasutamist võib raskendada suvine-sügisene üleujutus. Soostunud ja soo-lammirohumaad on pikaajaliselt liigniisked, peamiselt mudajatel lammi-gleimuldadel. Domineerib luht-kastevars ja päideroog koos tarnadega. Kasutamist raskendab tallamisõrnus ja ajutine liigniiskus. Krall ja Pork (1980) eristavad suurkõrreliste, suurtarna ja lammisoorohumaid. Luhtade loodusväärtused: · Pärandkooslused; · Haude- ja rändlinnustiku suur mitmekesisus; · Niidetavates kooslustes suhteliselt kõrge taimeliikide mitmekesisus; · Spetsiifilised liigid kahepaiksed, putukad (eriti kiilid, ühepäevikulised jmt), limused, tarnad; · Biotoobikompleksi osa talitleb toitumis-, varje-, rände-, paljunemispaigana; · Looduslik biopuhastus. Ohud luhtadele: 8 · Sihipärase majandamise lõppemine; · Kuivendamine; · Väetamine; · Saastamine; · Tallamine liiga raskete masinatega;
annaabi.ee 
