Et need üles leida, tuleb tegelikult inventeerida veel paar-kolm korda suurem pindala, ehk siis umbes 100 000 hektarit. Vaid praktilist, tulutoovat külge silmas pidades peame pärandkooslusi säilitama küll ainult seetõttu, et neid väärtustab Euroopa Liit. Loodusdirektiivi elupaikadest saab pärandkooslusteks pidada 13, neist näiteks puisniidud ja loopealsed on määratletud esmatähtsate elupaikadena. Loopealseid leidub peale Eesti vaid Rootsi saartel ning üks Euroopa Liidu suurimaid niidetavaid puisniite asub Pärnumaal Nedremal, kus mullu tehti heina ligi sajal hektaril. Andmebaasid on koostatud eri metoodikate alusel ja eri aegadel, vanimad kirjed pärinevad 1990. aastate keskelt. Seetõttu ei saa praeguse seisuga öelda, kui palju säilinud niidukooslusi on suure või keskmise väärtusega ning kui palju pärandit on oma väärtuse kaotanud. Olenevalt niidutüübist on siiski 6070% rohumaadest püsinud hästi või rahuldavalt. Seega
sajandi keskpaigani toodeti taludes põhiline rohusööt poollooduslikelt rohumaadelt. 1939. aasta põllumajandusloenduse andmetel oli kultuurrohumaid vaid 3,4% kogu rohumaa pindalast. Mehaniseeritud tootmisele üleminekuga kaasnes madalama tootlikkusega rohumaade kasutamata jätmine ja seetõttu on viimase poole sajandi jooksul poollooduslike koosluste pindala oluliselt kahanenud. Puisniitude pindala on viimase 70 aasta jooksul vähenenud ligi sada korda, praegu on Eestis niidetavaid puisniite u 1500 ha. Eestis on heas seisukorras loopealseid 9000, hooldatavaid luhtasid u 15000, puiskarjamaid 3000 ha. 2007. aasta põllumajandusstatistika järgi kasvatati söödakultuure põllumaal 221,8 tuh ha ja püsirohumaid viljeldi 273,4 tuh ha, seega oli rohumaid Eestis kokku 495,2 tuh ha. Heintaimed segukülvides Ajalooliselt kõige varem tehti segukülve põllukülvikorras, sellest ajast ristikurohke põldhein on tänapäevani põlluviljakuse
annaabi.ee 
