jms., mis on parasjagu moes. Kui eelnevatel aastakümnetel keskendub ta eksistentsiaalsetele probleemidele, siis nüüd tegeleb ta ajutiste kategooriatega. Üheksakümnendatel juhindub ta eelkõige ajakirjanduslikust materjalist ja stiilist, toetub teadlikult üldlevinud mõttestampidele ning analüüsib neid, vaadeldes nende mitmekülgset kasutamist. Uueks tendentsiks on ka vanade lugude ümberkirjutamine, lähtudes kõrvalseisja positsioonilt, moondades ning nihestades endisaegseid mõtteid (Tere, kollane kass!), rõhutatud strukturaalne käsitlus, kirjutamist nautiv, kirjutamist kui protsessi kirjeldav suund (Öös on asju). Mati Undi eesmärgi - piiride hajutamise tõese ja ebatõese, ajaloo ja fantaasia, tuleviku ja mineviku ning võltsi ja eheda vahel - tunneme ära juba kuuekümnendate teostes (Elu võimalikkusest kosmoses). Siiski süveneb see tendents aastatega, näiliselt suvaliselt teksti
Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud Enne 1800. oli kirjandus: kirjutised, kirja pandud teadmised. Alates 18.saj. lõpust – kirjandus kui väljamõeldis fiktsioon. Kasutades tegelikkuse kirjeldamiseks sõnu muudame tegelikkust ja ka sõnu. Teadmisviisi paremaks edastamiseks on suuline väljendusviis. Olles pidevas muutuses, liikudes edasi minevikule toetudes ja olevikku nihestades tulevikule vastu, mistõttu on ka parim eneseteadmise viis muutuv ja nihkuv. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik.
annaabi.ee 
