ühiskonnakriitika üleüldse mõttetu, sest see eeldab ennekõike ikkagi allumist teatud keelepruugile, kõnekasutusele, üksnes taastoodab kehtivat maatriksit ning on lubatud üksnes lojaalsetele kodanikele, kes eraelus alluvad kehtivatele moraali- jms. normidele. Foucault pakub vastukaaluks välja "esteetilise eneseloome" taktika, toetudes hellenistliku ajastu eneseloometehnikatele ja lähtudes nietzschelikust nägemusest maailmast, mis "loob end nagu kunstiteost". Foucault kirjeldused distsiplinaarühiskonnast vaid kinnitavad Lääne marksistide juba 1960. aastatel esitatud väidet, et Nõukogude "sotsialistlik" ühiskond ei erine õigupoolest kuigivõrd oma raudse eesriide tagusest kapitalistlikust sõsarast. Juba tunduvalt viljakam on Foucault' tees, et võim toodab inimesi ja teadmist ning vastupidi--teadmine ja inimesed toodavad omakorda võimu. Selle hüpoteesi
Vooruste viljelemine ongi täiuslik inimelu oma parimas vormis. Vooruslik tegevus on võimalik vaid kogukonnas. Voorused ei liitu isiklike soovide ja nende rahuldamisega. Vooruste viljelemine eeldab, et sa leiad oma koha ühiskonnas ja täidad selle ülesandeid ausalt: vanemana, õpetajana, sõbrana jne. Eetiline valik · MacIntyre arvates tuleb eetikas teha põhivalik Aristotelese ja Nietzsche vahel. · Moraali alused tuleb leida Aristotelese telosest või nietzschelikust täielikust individualismist. Moraal kui elu loo kujundaja MacIntyre rõhutab, et kui keegi on tõeliselt omandanud kõlbluse, siis tuleb see esile igas olukorras. Näiteks arukus, sõprus, julgus, enesevalitsemine, õiglustaju on siduvad tegijad inimese tegevustes läbi kogu elu. Inimesel kujuneb välja ühtne minasus (identiteet) ja lugu ehk narratiiv. Küsimust "kuidas ma pean toimima" tuleb mõista narratiivselt mis on see hea, mida
annaabi.ee 
