Pärimusteated kõnelevad Marie Underi impulsiivsest loomusest, tema varasest lugemiskirest. Kooliaastad 1893-1898 Cornelia Niclaseni nelja-, hiljem viieklassilises saksa tütarlaste eraelementaarkoolis süvendasid saksa ja vene keele tundmist, lähendasid saksa klassikalist kirjandust. Kool asus Underite kodu läheduses Liivalaia uulitsas ja kuulus oma kolmanda kategooriaga õppemaksult odavamate hulka, olles jõukohane ka vaesemate eestlaste lastele. Cornelia Niclasen oli tunnustatud, kirjanduslike huvidega õpetaja, ta tundis ka eesti keelt. Noortes ergutas ta vaimset avardumistungi, mis väljendus ehk selleski, et Marie Under pärast kooliaastaid iseseisvalt oma teadmisi pidevalt väljendas. Ta õppis keeli Toussaint-Langenscheidti iseõppimismeetodil, tegi läbi Fr. Fröbeli lasteaednike kursused, õppis klaverimängu ja käis segakooris laulmas. Oma esimesed värsid kirjutas Marie Under koolipõlves saksa keeles, Goethest ja
avaldanud ligikaudu 350 kirjatööd. Baltimaade loodust tutvustava ülevaateteosena on märkimisväärne Kuppferi koostatud "Baltische Landeskunde" 1911, mille taimkatte peatüki autoriks ta ise ka oli. Kuppfer oli üks esimesi taimestiku kaitse initsiaatoreid Baltikumis. Mitmes kirjutises käsitleb ta ka taimeliikide areaalipiire. Esimese eestikeelse taimemääraja "Kodumaa õiskaswud", avaldasid kooliõpetajad Karl Eugen Niclasen ja Juhan Aidas, kuid kahjuks ilmus sellest ainult esimene vihik. Teiste vihikute käsikirju säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumis. Aastal 1908 asutati Balti Sooselts ning Tooma Sookatsejaam. 1895-1915 oli ülikooli botaanikaprofessoriks Nikolai Ivanovits Kuznetsov, kes oli Kaukaasia taimestiku hea tundja. Eesti taimestikku ta peaaegu ei uurinud. Reorganiseeris botaanikaaia osakonnad ning asutas ka uusi. Liigiohtruselt saavutas aed oma teise kõrgpunkti 1913. aastal
annaabi.ee 
