Berzelius väitis, et orgaanilised ained tekkivad ainult elusorganismides erilise elujõu (vis vitalis) mõjul. Viimasest terminist tuleneb ka vitalistliku teooria nimetus. Vitalismi ehk elujõu teooria pidurdas orgaanilise keemia arengut kaua aega. Esimesena hakkas Berzeliuse teooriat kahtluse alla seadma tema hea sõber ja õpilane, Berliini Ülikooli professor F.Wöhler. Ta soojendas ammooniumtsüanaadi (NH4OCN) lahust, mida tol ajal loeti tüüpiliseks anorgaaniliseks ühendiks ja täheldas, et ammooniumtsüanaat muutus uureaks ehk karbamiidiks (CO(NH2)2). See 1828. aastal tehtud katse andis esimese hoobi vitalismile. Seepeale väitsid vitalistid, et uurea süntees on võimalik vaid seetõttu, et uurea ei kujuta endast organismile vajalikku ainet, vaid on heitprodukt. Kuid järgnevatel aastatel sünteesiti ka mitmeid muid orgaanilisi ühendeid. 1842. aastal sünteesis vene teadlane N. Zinin aniliini
teadmine kunst teistesse Aasia maadesse, Vanasse-Egiptusesse ja Kreekasse ning Rooma. Värvimise algaastail kasutatai ainult looduslikke värve (punast alisariini saadi värvipunapuu juurtest, purpurpunast purpurtigudest - indigo, poti sinine, jt. erinevad taimed, mille kasutamine oli tuntud ka Eesti rahvatraditsioonides). Olukord tekstiilitööstuses muutus, kui 1828.a Saksa keemik F.Wöhler sünteesis ammooniumtsüanaadi kuumutamisel uurea (karbamiid e kusiaine). NH4OCN CO(NH2)2. See muutis keemikute suhtumist orgaanilise sünteesi võimalikkusesse, vitalismiõpetus kaotas mõjujõu. Sellele sünteesile järgnes pikkamööda uusi: 1854 sai M. Berhelot rasva, 1848 said H. Kolbe ja E. Frankland äädikhapet. Enne seda oli sünteesitud nitrobenseeni. Kui 1842. aastal sai N. Zinin nitrobenseenist aniliini, siis oli see aluseks värvainete tööstuse rajamisele ja 1856. aastal saigi inglise teadlane W. Perkin esimese aniliinvärvaine. I.Tekstiilikiud 1
annaabi.ee 
