puhul. Ka saialillemahl on väga tõhus raviaine. Seda saab kasutada verd jooksvatel haavadel ning mädanevate põletikuliste haavade puhul. Kasutatakse ka saialilletinktuuri. Selle valmistamisel kasutatakse võrdses koguses õisi ja lehti. Saaduseks on vedelik, mis on tõhus juba väiksemate koguste korral. Kümme tilka päevas peaks sobima maokrampide või hüsteeria puhul. Samuti sobib tilkasid tarbida ka juhul, kui on soov enda menstruatsioonitsüklit korrastada. (Neppe, 1991:23) 2.4.5 Aaloe Hariliku aaloe raviomadusi on inimesed teadnud ja edukalt kasutanud juba tuhandeid aastaid. Looduses leiduvast rohkem kui 200 aaloeliigist on kõrgelthinnatud raviomadused siiski ainult neljal. Taime lehtedes peituvas sültjas sisus on tuvastatud pea kakssada erineva koostise ja toimega orgaanilist ühendit. Ehkki inimene suudab paljusid neist sünteesida ka kunstlikes tingimustes, peitub aaloe võlujõud just ainete koostoimes, kus iga element tugevdab teise mõju
kuus jahindusklubi (Tallinna, Tartu, Pärnu, Viljandi, põlevkivibasseini ja saarte klubisid) umbkaudu 7500 liikmega. VS ,,Jõud" jahindusklubides oli veidi üle 2000 liikme. Vabariigi umbkaudu 4 miljoni hektari suurune jahimaa-ala oli kogu ulatuses kinnistatud jahindusorganisatsioonidele jahipidamiseks ja majandamiseks. 1967. aastal loodi Eesti NSV Jahimeeste Selts. Peamisteks jahiobjektideks olid jänes, vee-, soo- ja metsalinnud. Lindudest kütiti rohkem tetri, neppe ja parte, vähesel määral hanesid, erilubade alusel lubati lasta kevadel mängult isametsist. Suurimetajatest kütiti erilubade alusel põtru, metskitsi ja metssigu, harvemini karusid. Jahti peeti ka metsnugistele, mäkradele, saarmastele ja teistele karusloomadele ning kiskjatele huntidele, rebastele ja kährikkoertele. (Mäting 1961) Eesti NSV-s oli lubatud ainult sportlik jahipidamine. Jahisaaduste müümine ja ostmine oli keelatud. (Mäting 1961)
annaabi.ee 
