Keisririigi Balti laevastikus oli I MS ajal kaks põhilist tehnilise luurega tegelevat ja üksteist dubleerivat luureorganit: Laevastiku juhataja juures asuva staabis, kus oli staabi operatiivteenistuses luurejaoskond, mille tegevust juhatas lipulaeva 2. miiniohvitser, kes vastutas raadiotelegraafi ja sidepidamise eest Ivan Reingarten ja Laevastiku Sideteenistuse juures asuv ajutine operatiivjaoskond, mida juhendas kontradmiral Adrian Nepenin. 8 septembril 1914 asutati Balti laevastiku väeosadest Saaremaal Kihelkonnas laevastiku esimene kompassitüüpi luureraadiopelegaatori baas (разведывательный радиопеленгатор (РРП)), 12. oktoobril loodi teine LRP Soome lõunarannikul Hanko saarel, 12. novembril kolmas LRP Hiiumaal Kõpu poolsaarel Kõpu tuletorni juures. Hiljem asutati LRP Ventspilsis, Haapsalus jt Läänemere-äärsetes punktides[7], millest tähtsaim oli 1915. aasta kevadel Loode-Eestis
Petr revol kõige äärmuslikuma vooluga, veriseima vooluga läks kaasa suur osa Balti sõjalaevastikust. Kõige verisemad sündmused leidsid aset Balti sõjalaevastiku peamistes asukohtades- Kroonlinnas ja Helsingis. Madruste hulgas puhkes mäss stiihiliselt, oli suunatud ohvitseride vastu, tagantjärele vaadates tapeti ilma igasuguse põhjuseta. Kroonlinnas tapeti Kroonlinna merekindluse komandant admiral Vireen, Helsingis Balti laevastiku ülemjuhataja Nepenin. Helsingis oli ohvitseridele tõsine ajujaht. Vaatamata veristele sündmustele teadvustasid kaasaegsed veebruarirevol kui päikesepaistelist revolutsiooni. Vaimustus üle Vm oli suur, praktiliselt puudusid pol jõud, kes oleks revol vastustanud, parempoolsed keisritruud, polnud õnnelikud, aga ei plaaninud ka vastuaktsioone. Valitsus alustas kohe demokr reforme, likv demokr vabaduste piirangud, kaotati tsensuur, lubati
annaabi.ee 
