ühisosaks ka mõ- ni varjatud tunnus, nagu näiteks kavatsus, millega kõik kunstiteosed on loodud (1965: 222-223). KUNST KUI INSTITUTSIOON Mandelbaumi mõtet arendas edasi George Dickie, kes leidis, et kõiki kunstiteoseid iseloomustavaks tunnuseks on see asend, mis neil on institutsionaalses raamistikus ehk kontekstis. Rõhutades kunsti institutsionaalset loomust, pani Dickie aluse institutsionaalsele esteetikale. Dickie kritiseeris teravalt neowittgensteiniaanliku esteetika seisukohta, et kunstiteoseid saab identifitseerida vaid "perekonnasarnasuse" meetodi alusel. Tema vastuväide oli, et vähemalt ühel juhul ei saanud see meetod töötada: nimelt siis, kui identifitseeriti esimene kunstiteos, sest siis pidi olema teada, mis on kunst. Erinevalt "perekonnasarnasuste" meetodi pooldajatest on Dickie veendunud, et kunsti saab defineerida. Dickie teeb vahet liigitavatel (classificatory) ja väärtuselistel kunstidefinitsioonidel
Neid võib võrrelda vaid niikaugele, kuni pole absoluutselt täielikud. Siis ei saa olla üks täiuslikum kui teine. Nii et kunstiteoseid saab võrrelda niikaua kui nad ei ole kunstiteosed. 14. Kuidas kritiseerib Dickie Stolnitzi esteetilise hoiaku teooriat? George Dickie leidis, et kõiki kunstiteoseid iseloomustavaks tunnuseks on see asend, mis neil on institutsionaalses raamistikus ehk kontekstis. Dickie kritiseeris teravalt neowittgensteiniaanliku esteetika seisukohta, et kunstiteoseid saab identifitseerida vaid „perekonnasarnasuse“ meetodi alusel. Ta oli veendunud, et kunsti saab defineerida. Dickie tegi vahet liigitavatel ja väärtuselistel kunstidefinitsioonidel. Dickie jaoks oli kunstimaailm teatud institutsioon. Dickie meelest ei omista artefaktidele kunstiteose staatust mitte kunstimaailma ametnikud või kriitikud, vaid ikka kunstitegijad ise. Nendeks isikuteks, kes kunstimaailma nimel
annaabi.ee 
