defineerimisel. KUNST KUI AVATUD MÕISTE Eelkõige just Ludwig Wittgensteini filosoofia mõjul väitsid 1950. aastatel ja 1960. aastate algul mitmed angloameerika analüütilised filosoofid (Ziff 1953; Weitz 1956 ja Kennick 1958), et 1653 Mis on kunst? küsimus "Mis on kunst?" on mõttetu. Selle asemel et ajada taga kunsti sügavamat loomust, tulevat hoopis küsida, missugune mõiste on "kunst" ja kuidas seda mõistet kasutatakse. Neowittgensteiniaanlik esteetika kuulutas, et kunsti ei saa üldse defineerida, sest tegemist on avatud mõistega. Inspiratsiooniallikaks oli siin Wittgensteini arutlus Filosoofilistes uurimustes, et ei saa eeldada, et ühe entiteedi kõigil eksemplaridel, mille kohta me tarvitame sama nime, peaks tegelikult olema mingeid ühiseid omadusi. Wittgenstein toob näiteks selle, kuidas tarvitatakse sõna "mäng". Ta väidab, et pole võimalik leida
Mis on kunst? Analüütilised filosoofid hakkasid kunstiküsimustes aktiivselt sõna võtma 20. saj. keskpaiku. Kohe algusest peale vastandati end traditsionaalsele esteetikale, mille all mõeldi kõiki teooriaid, mis tegelesid küsimusega: Mis on kunst? Mis on ilu? Mis on esteetiline elamus? jne. Analüütiliste filosoofide jaoks on küsimus Mis on kunst? mõttetu. Tuleb hoopis küsida, missugune mõiste on kunst ja kuidas seda mõistet kasutatakse. Neowittgensteiniaanlik esteetika kuulutas, et kunsti ei saa üldse defineerida, sest see on lahtine mõiste. Ta toob näiteks, kuidas tarvitatakse sõna mäng. Ta väidab, et pole võimalik leida selliseid omdausi, mis iseloomustaksid kõike mänge pallimäng, lauamäng, võitlusmäng, kaardimäng. William Kennic me võime vaadata erinevate maalikunstnike teoseid, lugeda erinevate kirjanike raamatuid, aga see ei aita meil näha, mis kunst on. Viga ei peitu kunstiteoses ega
annaabi.ee 
