Neogootika See stiil levis Inglismaal ja Saksamaal, mõne võrra hiljem ka Prantsusmaal ja mujal oma rahva ajaloo romantilise tõlgendamise tagajärjel ning aitas luua rahvuslikku eneseteadvust. Inglased, sakslased ja prantslased pidasid igaüks just ennast gootika loojateks, sest gootika tegelik sünnilugu polnud siis veel välja selgitatud. Neogootika stiilis hoonete peamisteks tellijateks olid monarhilistlikud valitsused, aristokraadid ja kirikud ( jõukad linnakodanikud eelistasid teisi neostiile, eriti neorenessanssi ja neobarokki). Üks inglise kirjanik laiendas 18 sajandi keskel oma maakodu ning muutis selle ,,gootipäraseks''. Neogootika levis nüüd inglise stiilis parkidesse eksootilise lisana kabelite, karjasemajakeste ja kunstlike varemetena. 19 sajandi alguses levis Inglismaal neogootika kõrvuti ,,uuskreekaliku'' klassitsismiga. Mõni arhitekt töötas koguni mõlemas stiilis. Charles Barry (1795-1863) jt ehitasid 1836-1860 Londonisse parlamendihoone
Erinevates maades olid erinevad stiilieelistused, nt Saksamaal hinnati eriti neorenessanssi, mida seal irooniliselt „lutikastiiliks“ nimetati, seda just rikkalike nikerduste ja tekstiil- ning veluurtapeetide kasutamise tõttu. Kui historitsismi romantiline ja dogmaatiline suund jäid ühe ehitise eksterjööri ja interjööri kujundamisel ühe stiili piiridesse, siis historitsismi viimane, eklektiline etapp tõi endaga kaasa tõelise stiilide paabeli – erinevaid neostiile kasutati terve ulatuses, nii mõnigi kord aga kohtusid erinevad stiilid ühes ja sellessamas ruumis. Helli Sisask. Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid. Konspekt II osa 11 Ruume püüti erinevate stiilidega siduda ka tüpoloogiliselt: nii näiteks oli majaisanda tuba ja söögituba tihti kujundatud neorenessansis, buduaari stiiliks valiti neorokokoo, salongid kujundati
annaabi.ee 
