kuna riigis oli puudus esmatarvetest. Sisepoliitikas oli 40.aasta jooksul üks ühine tunnus kõigil diktaatoritel juhikultus. Stalini aega iseloomustab kõige paremini repressiiv- ehk vägivallapoliitika, selle näiteks on ka KGB ning GULAGi vangilaagrid. Hrustsovi ajal suleti GULAGi vangilaagrid ning ühiskond vabanes, toimus libelariseerimine ja tekkis kommunistlik ühiskond. Kui Stalini ajal olid vangilaagrid, siis Breznevi ajal saadeti inimesi vaimuhaiglatesse, teda kutsuti ka neostalinistiks. Breznevi valitsemisviisis oli domineeriv onupojapoliitika. Esile kerkisid dissidendid ehk teisiti mõtlejad, kes seisid inimõiguste eest, nimekaimaks oli Sahharov. Stalini, Hrustsovi ning Breznevi aja ühine nimetaja on Külm sõda. Stalini valitsemisajal toimus Berliini blokaad, Korea sõda (1950-1953), siis Hrustsovi ajal olid kriisid (Suessi kriis, 1956) ning sotsialismi vastased ülestõusud, 1961.aastal aga Berliini müür. Breznevi valitsemise
illusioonidele raske hoobi maj.näitajad osutasid selgelt - lubatud küllus jääb saabumata. Süvenesid probleemid riigipea isikuga. Ta muutus ettearvamatumaks, närvilisemaks, sallimatumaks, välja lõid stalinistlikud jooned. 1964.a sundis parteiladvik Hrustsovi valitsusohjad käest andma. Ministrite Nõukogu esimeheks sai Aleksei Kossõgin, I sekretäri koha sai Leonid Breznev, kelle juhtimisel NSVL hiljem lõpliku mandumiseni jõudis. Breznevit võib nim mõõdukaks neostalinistiks. Improvisatsioonid lõppesid, liiduvabariikide õigusi asuti taas otsustavalt kärpima. 1950-60 oli maailm põhjalikult muutunud, inimõiguste ideed olid tunginud raudse eesriide taha. Barrikaadid tekkisid ka sotsialismileeris, mitte Moskvas vaid Prahas. Tsehhide reformiliikumise mahasurumine 1968.a oli lõplik pöördepunkt. 4. KAHE MAAILMA VASTASSEIS BERLIINI MÜÜR NSVL oli saanud üheks maailma üliriikidest. Eesmärgiks kom.süsteemi kehtestamine kogu maailmas
kurja nõukogude rahvale ei teinud korterist vms. mitte Stalin, vaid hoopis Hruštšov Kompromisskandidaadina partei isikukultuse hukkamõistuga. liidriks tõstetud Leonid Brežnev n.-ö. Brežnevit ennast, kes nii jäigal iseseisvus 1970. aastate alguseks. positsioonil ei olnud, võib Ustinoviga Tegemist oli küll leebete maneeride ja võrreldes pidada mõõdukaks sõbraliku olemisega inimesega, kes neostalinistiks. Võimuladviku aga ei osutunud kaugeltki liht- jagunemine eri suundadesse polnud sameelseks, vaid, vastupidi, omas kummatigi selgepiiriline ja avaldus intrigaani- annet, mille tagajärjel ta mõnigi kord väliselt ebaloogiliselt. võimu järk-järgult enda kätte Näiteks oli 1978. aastal NLKP koondas ja ohtlikud võimupre- Keskkomitee sekretäriks ja 1980. tendendid neutraliseeris.
annaabi.ee 
