vajadusest ja tootma tooteid, mis garanteerivad maksimaalse auditooriumi. meediainstitutsioonid, mida rahastavad poliitilised institutsioonid (st laiemalt riik), on ,,kaldu" domineeriva avaliku arvamuse või hoiaku poole, seega on need ideoloogiliselt mitte- neutraalsed. ideoloogia on üks osa superstruktuurist ehk pealisehitusest, ühiskonnas domineerib valitseva klassi ideoloogia. Ideoloogia on valeteadvus, massimeedia aga domineeriva ideoloogia levitaja. (NB! vt neomarksistide ideoloogiakäsitlust!!) Marksistliku lähenemise tugevused ja nõrkused + ei ürita näida väärtustevaba + tõstatab küsimuse poliitilistest ja majandushuvidest massimeedias (kelle reaalsust meedia pakub?) ning sotsiaalsest ebavõrdsusest meediarepresentatsioonides (milliseid gruppe meedias kajastatakse?). > lähenemine aitab dekonstrueerida iseenesest mõistetavaid väärtusi ja arusaamu, eesmärgiga ,,paljastada" nende aluseks olevaid ideoloogiaid.
levitada oma ideid ja vaateid ning vältida alternatiivsete ideede levikut. Oluline ka meediaturu konsentreerumise probleem- kriitilist lähenemist iseloomustab hirm, et mida vähem jääb järele iseseisvaid meediaettevõtteid ja mida rohkem sõltuvad need turuloogikast, seda vähemaks jääb ühiskonnas arvamuste mitmekesisust, erinevaid hääli. Tekib oht, et kultuuriline ja poliitiline mitmekesisus kaovad. Neomarksism erineb poliitökonoomiast: neomarksistide järgi iseloomustab kapitalislikku ühiskonda klassipõhine domineerimine, valitsev klass saavutab üha suurema kontrolli. Marksismis aga eeldati et domineerimine viib koflikti ning klassisuhete ümberpööramiseni. Auditooriumi käsitletakse passiivse, mõjutatava ja valikuvabaduseta - meediasüsteemi kaudu on indiviidide emantsipatoorne potensiaal alla surutud. Frankfurdi koolkonna üheks keskseks probleemipüstituseks küsimus massimeedia mõjust inimesele. Mõjude
annaabi.ee 
