Suurtsükli „24 prelüüdi ja fuugat“ (1951) klaverile on võrreldav Hindemithi teosega „Ludus tonalis“. Šostakovitš on kirjutanud ka kaks väljapaistvat ooperit – „Nina“ (1928) ja „Katerina Izmailova“ (1934). Esimene neist on ekstsentriliselt satiiriline lavateos, teine on aga oma vägivaldse ning rusuva tegevustikuga ekspressiivne isikudraama. Loominguline käekiri pole Šostakovitšil üheselt määratletav, kõige lähemal seisab see neoklassitsistlikule suunale. Täheldatav on Šostakovitši puhul lähtumine klassikalistest vormiskeemidest, mida helilooja küll mõnevõrra muudab ja laiendab. Šostakovitšit ja tema muusikat iseloomustab filosoofilises plaanis kõige paremini madal sotsiaalne valulävi ning kõrgendatud tundlikkus kõigi inimlike ja sotsiaalsete probleemide vastu. Venemaa totalitaarses ühiskonnas polnud tal mõistagi kerge seda oma heliteostes väljendada.
(196570), Louis Carre villat Prantsusmaal (195658), Põhja-Jüütimaa kunstimuuseumi Aalborgis, Taanis (195872), Riola kirikut Itaalias 197578) jne. Palju traditsioonitruumaks jäi Aalto linnakeskkonnas, millest annavad tunnistust näiteks Rautatalo büroohoone (195355) või firma Enso Gutzeit juhatuse adminhoone (195962) Helsingis. Viimase juures kasutas Aalto võtteid, mis omased neoklassitsistlikule arhitektuurile (sümmeetria, korduvate elementide rütm, täisnurkade selgus, hinnalised viimistlusmaterjalid). Põhimõttelisi ideid sisaldas Helsingi linnakeskuse planeerimisprojekt, mis valmis 1961. Uue ansambli peamiseks lüliks oleks kujunenud projekti järgi parlamendihoone esine kiiretaoliste terrassidega väljak, avatuna Töölö lahele. 12
annaabi.ee 
