ühekorruselised hooned. Tartu linna valduses on seisnud aga Saduküla mõisa metsnikumaja, mille nikerdused on väga hästi säilinud. Siiski võib öelda, et mahult ja kujunduslaadilt on märkmisväärsemad Põhja-Eesti puidust mõisahooned. 2.2 Neorenessanss, neobarokk Paralleelselt neogootikaga arenesid XIX sajandi 60.-90. aastail arhitektuuris neoklassikalised suunad. Üleminek klassitsismilt neorenessanssi oli muidugi sujuvam kui neogootikasse, ometi oli see visuaalselt tajutav. Täielikult tõrjuti välja sammasportikus ja asemele tuli ümarkaar, mida kasutati nii sise- kui väliskujuduses. Katused muutusid peaaegu lamedaks ja püüti visuaalselt tõsta ülemiste akende ning räästa vahelist osa. Paljude neorenessansilike hoonete puhul on rõhutatud horisontaalset liigendust, mistõttu mõjuvad need hooned suhteliselt madalatena. Jällegi olid valdavad ebasümmeetrilised kompositsioonid, mis oli kasulik ka
Suhteliselt madala võlvitud soklikorruse kohal on kõrgem ning valgusrikkam esinduskorrus avar vestibüül keskteljel on kujundatud grotilaadse kahevõlvikulise ruumina. 18. saj sisekujundusest on säilinud puidust teenijatrepp hoone lääne tiivas. Paarissammastega eraldatud saal ja mitmed teised esindusruumid on kujundatud klassitsitlike stukk- karniiside ja laerosettidega. Peatrepp ja peauksed kuuluvad oma olemuselt küll aga neogootikasse. Sisekujunduse dekoratiivmotiivide sugulus Moskva klassitsitlikus arhitektuuris levinud detailidega on ilmne. [23; 2] Maanteelt suundub peahooneesisele ringväljakule allee. Peahoone taga asunud algselt terrassidena kavandtud kiirtekujulise teedevõrguga barokkaed on 19. saj koos ülejäänud ansamblisse kuuluva haljastusega muutunud vabakujunduslikuks. Algselt oli kogu ansambli keskne osa ümbritsetud paekivimüüriga. [1]
annaabi.ee 
