väidetava liigse domineerimise pärast. Neile kunstnikele , kes pooldasid sel ajal populaarseid uusvasapoolseid, kapitalismivastaseid ideoloogiaid, muutus eriti vastumeelseks senise avangardismi riiklik tunnustamine ja müügiedu. Nad ei tahtnud enam luua kunsti , mida saaks müüa-osta ja koguda nagu luksuskaupa. Neile kunstnikele oli üheks võimaluseks taaselustada dadaistlik traditsioon. Dadaistid olid korraldanud provokatiivseid etendusi, kuid enamasti siseruumis. Neodadaistidel oli võimalik esineda suurejoonelisemalt ja avalikumalt.Kunstiteose kui objekti asemele pakkusid nad sündmusi, mingeid teatritaolisi ,ajalisi protsesse või rituaale. Juba 1954. aastal tegi seda jaapani maalikunstnike Gutai-grupp. John Cage'i soovitusest, et teatrietendus peaks koosnema niisama juhuslikest sündmustest nagu igapäevane elu, sai innustust Allan Kaprow. Ta ristis happening'iks (sündmuseks) ühe oma 1959. aasta lavastuse, kus osalesid amatöörid, kasutati vähe sõnu
ideoloogiate otsing. Osa noori muutus lausa mässumeelseks. Neile kunstnikele, kes pooldasid sel ajal populaarseid uusvasakpoolseid, kapitalismivastaseid ideoloogiaid, muutus eriti vastumeelseks seinise avangardismi riiklik tunnustamine ja müügiedu. Nad ei tahtnud enam luua kunsti, mida saaks müüa-osta ja koguda nagu luksuskaupa. Neile kunstnikele oli üheks võimaluseks taaselustada dadaistlik traditsioon. Dadaistid olid korraldanud provokatiivseid etendusi, kuid enamasti siseruumis. Neodadaistidel oli võimalik esineda suurejoonelisemalt ja avalikumalt. Kunstiteose kui objekti asemele pakkusid nad sündmusi, mingeid teatritaolisi, ajalisi protsesse või rituaale. Happening'ideks hakatigi nimetama improviseeritud etendusi, millel puudub kindle plaan ja tekst ning mis püüavad kaasata publikut, et nõnda kustutada piiri kunsti ja elu vahel. Etenduskunst on jätkunud tänaseni ühe võimalusena publikut mõjutada. Sõnaline osa kunstnike etendustes on enamasti väike või puudub hoopis
annaabi.ee 
